Sellal kui maailm leidis õnnetusest kangelaspiloodi, märkas meie meedia vaid vigastatuid.
Ehk märkas keegi, et mõnda aega (hea küll, päris jupp aega) tagasi oli üks õnnelik lennuõnnetus, kui New Yorgis tegi üks lennuk mõni minut pärast õhkutõusmist hädamaandumise Hudsoni jõkke. Pardal oli 155 inimest ja nad KÕIK JÄID ELLU!!! See oli imehea uudis. Mina lugesin seda esmalt the Telegraphi vahendusel (kahjuks neil ei ole originaalvarianti alles), Eesti väljaannete ridadel nägin seda esimesena ERR Uudistel (ka nemad on esialgset muutnud).
Seekord jäi mulle silma, nagu vahel ikka, uudise serveerimine. The Telegraphi puhul andis pealkiri ja kõik muu edasi, et imekombel jäid kõik inimesed ellu, samuti ülistati seal piloodi suurepärast manööverdamisoskust, sest lennuk jäi ühte tükki ning maandus Hudsoni sillast vaid 300 m kaugusele.
ERR oli aga keskendunud veidi muule, nimelt vigastatuile. Õnnetuses sai tõepoolest viga üle 70 inimese, kuid kas siis see oligi seejuures oluline? Kannatus ja valu tõmbab küll lugejaid, aga siin võiks vaekauss teisele poole kaldu olla.
Ma olen väga kriitiline üleliigse negatiivsuse suhtes, sest lugeja on nendele pikas perspektiivis tundlik, ta adapteerub sellega. Näiteks ei tea enamik tavainimesi praegu midagi postiivset majanduslangusest, sest iga meediaväljaanne tulistab järjest silma-kõrva – ja mõne puhul isegi ninna – vastikut jäänukit, mille diskursus on, et Eesti on potist alla minemas. Teated koondamistest, hinnatõusust, kärbetest ja muust taolisest jõuavad meieni kõige kiiremini ja suuremalt, suurt muud nagu ei näegi.
Olemata jäävad aga lood visast võitlemisest selle nimel, et inimeste töökohti hoida, kuidas firmad neelavad kahjumi alla, sest nad hoolivad oma töölistest jne. Kas keegi on märganud, kui õnnelikud on inimesed lihtsalt sellepärast, et neil ei ole töö juures kedagi koondatud ja tõenäoliselt jäävad kõik ka samaviisi tööle edasi? Seda juba vaevalt uudistest ei leia.
Ka lennuõnnetuse puhul jäi eestlastel märkamata see, millele näiteks inglased pihta said – SEE OLI ÕNNELIK ÕNNETUS. Ehk siis, kuigi inimesed said viga, olid nad saanud justkui uue elu. Nad olid õnnelikud selle üle, et nad said veel oma lähedasi näha, hingata ja elu nautida. Pilooti kiideti taevani, ta oli hea soorituse sümbol ja õnnestumise etalon. Hiljem oli sama asja üle võtnud ka Õhtuleht, aga olgem ausad, rong oli juba läinud. Meeles oli juba üle 70 vigastatu, mitte suur õnnestumine.
Kahjuks näeb harva, et meil HÄID SÜNDMUSI tähistataks. Positiivsus on intriigi, konflikti ja ebaõnnestumiste taha niivõrd peitu pugenud, et seda ei leiagi üles. Õnneks on meil olemas ajakirjad ning nädalalehed, kus ka need teemad kajastamist leiavad, milles midagi POSITIIVSET peidus on. Aga ootaks, et eesti toimetustel tuleks pähe vahel asju ka teise nurga alt vaadata – alati ei pea kõik olema sama tume nagu meie talveööd.
