Posts Tagged Ülikool

Sügisene naasmine blogosfääri

Kalender on märkamatult ajas edasi sööstnud ning sellest, mis mulle tundus juuli olevat, on sujuvalt saanud september. SEPTEMBER!!!??? No mitte ei saa aru,  kuidas, sest tegelikult polegi ju nagu mitte midagi teinud. Või siiski? Vahepeal on elu mulle kaasa toonud paar muutust. Juba viiendat või kuuendat korda Tartus pakkisin oma kodinad kastidesse, kottidesse ja üldse kõikjale, kuhu mahtus, et need siis ära teise korterisse vedada. Sedapuhku kolisin teisele poole jõge. Nüüd on mul töö juurde veel lühem jalutuskäik kui varem.

Ning tööst rääkides, minu aeg TÜ pressiesindajana sai läbi. Omamoodi tunnen suurt kergendust, et sellest rattast välja sain. Nüüd olen aga leidnud end samast organisatsioonist, kuid IT-osakonnast, kus mind kaunistab nimetus “projektijuht”. Hoia mulle pöialt, sest kui suudan oma esimest projekti edasi viia – loodetavasti kunagi ka lõpule – olen ennast ebainimlikult ületanud. Valdkond ei ole mulle küll võõras, kuid saan siiski aru, et olen professionaalses mõttes siin küllaltki ebapädevuse piirimail. Ei ole kerge liituda tiimiga, mis on aastaid süsteeme arendanud ja teinud. Ei ole kerge, sest peaksin seda takti hoobilt tabama. Paraku see nii lihtne ei ole.

Lähipäevil täitub mu esimene kuu uues meeskonnas ning juba nädala pärast seisab mul ees üks otsustavaid kohtumisi. Kas ma suudan väga erinevate huvidega gruppe viia ühtse arusaamani, mida pikkade tööde tulemusena ei ole suudetud selgelt sõnastadagi? Loodan, et suudan.

Lisa kommentaar

Rebaste ristimise plakat sai valmis

Rebaste ristimine juba järgmisel reedel

Lisa kommentaar

Aeg eneseanalüüsiks

Kalender on vägisi kiskunud faasi, kus ülikoolielu on katkendlik, ent kõige intensiivsem – just, ma räägin sessist. Veel enne, kui saame rõõmsalt semestrilõpikut pidada ja suvesse sukelduda, peame läbi tegema rea katseid, mis näitavad, kas me oleme üldse millestki aru saanud või mitte.

Selle postituse motivaator on lp Priit Pullerits, kellele ma eksamile pääsemiseks pean teiste õnnetute tudengite seas esitama kompaktse, ent mahuka (ja ka kirjavigadeta) eneseanalüüsi. Fakt, et seda tegema pean, pani mind mõtlema – ehk oleks tarvis üle vaadata, mis seisus ma see semester üldse olnud olen.

Üldine värk on kahepidine

Kui mõtlen sellele, kuidas on mu elu selle aja jooksul üldiselt muutunud, tunnen rõõmu. Olen jõudnud palju vajalikku ära teha ja saavutanud edu nii tööl kui eraelus. Eriti õnnelik olen selle eraelu võidu üle. T on mu elu tugevalt kirgastanud ja mu eneseusku kõvasti kõrgemale viinud. I kinnitas mulle, et kõrvalolijana näeb ta mu tõusnud enesekindlust ja suuremat avatust. Mina seostan seda üpris julgelt just T-ga. Suur suur aitäh sulle! Aitäh ka teile, kallid sõbrat, kes te mu elu rõõmsamaks teete. Rõõmsamaks tegemise alla käib ka see, kui te tänaval vastu tulete ja mind naeratades teretate.

Rikastunud olen ka rahalises mõttes. Olen alati tahtnud nautida raha pakutavaid võimalusi ning sellel aastal olen seda teinud ekstra intensiivselt. Kohe nii intensiivselt, et tegelikult ületavad mu poolaasta kulutused mõistlikkuse piire. Lohutan ennast sellega, et olen kokku tassinud piisavalt asju, et on võimalik elada ka minimaalsete väljaminekutega. Ma tänan KL-i, Arvutimaailma, Digitarka, ema, isa, Sakalat ja kõiki muid/teisi, kes on mind sellel ajal finantseerinud. Ehkki Hansapank tahab oma raha hiljem tagasi saada, kuuluvad mu tänud ka sellele.

Ühelt poolt on mind saatnud seega meeletu edu. Kuid teisalt olen ma jätnud liiga vähe aega ülikoolile ja oma suhtlusringkonnale. Ma annan endast parima, et see viga saaks parandatud!

Ülikoolis tajun üha enam reaalsust

Ma olen kõrge enesehinnangu ja suure egoga noormees. Pean endast lugu  ja arvan, et olen üldse tegija tüüp. Kohati tundub, et mul on selleks ka põhjust, kohati jälle vastupidi. Minu keskmine hinne esimesel ja paljud kaudsed ja otsesed märgid sellel semestril näitavad aga, et peaksin genereerima hulganisti enesekriitikat ning sellest lähtuvalt oma tegemisi paremuse poole suunama.

Näiteks uudise sotsioloogia. Olles juba ajakirjanduses töötanud ning nähes, et ma paistan seda asja rohkem jagavat, jäin uskuma, et jagangi rohkem. Aga tegelikult? Kui teha uudise toimetamist, kirjutamist reaalsuses, on mul teatud eelis, kuid mitte nii suur, kui ülikooli alguses. Inimesed minu ümber arenevad ja õpivad, kuid mina, vana laiskvorst, lasen ikka veel vana rasva peal liugu. Ka minul oleks aeg edasi areneda. Vahet pole, kas ma olen mõne kuu Sakalas töötanud või mitte, reaalselt olen ma ikkagi roheline. M ema röökis eelmisel aasta lõpus vihaselt telefonis, et ma miski isehakanud roheline ajakirjanik olen, aga ma olin liiga upsakas, et seda tunnistada.

Ka loengutes ja seminarides on selged märgid, et ma sugugi nii võimekas pole, kui arvama kipun. Ma ei saa sageli asjadest aru või mõistan neid valesti. Mu võime asju suuremas pildis näha on üpris piiritletud. Näiteks kui on tarvis analüüsida mõnd teksti, leian ma mingid suvalised vead, millest pikalt ja laialt räägin, kuid ei märka terviku võssapanekut või konksu. Hiljem, kui keegi selle välja toob, saan sellest muidugi kohe aru, aga siis pole enam midagi muud teha, kui otsaesist vastu seina taguda – neil hetkedel tundub, et minust oleks haamrina rohkem kasu.

Suurim probleem ülikooliga on aga, et ma seal ei käi. Kõik teavad, et enamasti pole loengus käimine kohustuslik ja paljud asjad on võimalik kodus palju kiiremini selgeks saada. See, et ma kohal ei käi, ei tähenda aga, et ma kodus need asjad läbiksin. Lõppeks tutvun materjalidega eksamipäeval ning lihtsalt loodan läbi saada. Kus on mu saavutustahe??? Kus on mu fookus???

Olen üpris palju mõelnud oma ajakavale ning jõudnud järeldusele, et täiskohaga töö ülikooli kõrvalt ei aita mind praegu edasi. Paljud teavad küll, et mu töö on kerge ja annab võimaluse õppimiseks, ent reaalsuses olen ma pidevalt väsinud ja kurnatud ning tööl ma õpingutele keskenduda ei suuda. Pärast sügisese õppekavaga tutvumist veendusin, et mul on aeg viia oma põhitähelepanu ülikoolile. Selle mõtte kroon on suvel KL-ga töölepingu lõpetamine ning sügisest oma tudengiosakaalu hulga suurendamine. Mulle juba päris meeldib see mõte, et ma ei pea korra kuni kaks nädalas 24 tunniks elust eemal olema.

UT, get ready, here I come!

Lisa kommentaar

Ma vaid müün sõnakõlkse

Täna tekkis mul mõte oma erialast. Ehkki seda nimetatakse ajakirjanduseks ja suhtekorralduseks, on mõlema puhul reaalselt tegemist infoäriga.

question

Nii ajakirjanikud kui ka suhtekorraldajad (isegi pressiesindajad) ostavad, müüvad ja vahetavad väikeseid infotükke.

See on justkui varuosadest uue auto ehitamine – ühelt vahendajalt saad kere, teiselt rattad, kolmas pakub sulle klaasid; kui sa soovid diiselmootorit, pakutakse sulle viit eri bensiinil töötavat, kahte piiritusel toimivat ja ühte puuküttega. Loomulikult jätab hea infoärikas meelde, kes talle neid piiritusmootoreid pakkus (sest mine sa tea, kunas on käsil järgmise auto ehitamine), kuid otsib ikkagi hetkel sobivat diiselmootorit. Mõni tegelane ei soovigi juppe müüa, vaid tahab hoopis vahetada. Nii soovibki ta 1998 aasta Ford Mondeo kütusefiltri eest 2005 aasta Opel Omega pagasniku lukku. Seega tuleb enne otsida see Omega lukk.

Read the rest of this entry »

Kommentaarid (5)

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.