Olen viimasel ajal hoidnud veidi rohkem ajalehtede veebidel silma peal kriitilisema pilguga. Peamine süüdlane selles on Daniel Vaarik, kes Memokraadis just formaadi temaatikat puudutas. Kuidagi tahtsingi kirja saada mõned tähelepanekud, millega Eesti ajakirjanduses probleeme on ja tekib.
1) Pildi lisamine ei tohi olla reegel
- Sakala kirjutab, kuidas Lukas kirjutas alla kavale, mis on mõeldud noorte käitumishäirete uurimise arendamiseks. Pealkirja ja pildi koosmõjul jääb aga mulje, et keegi hakkab härra ministri käitumishäireid tähelepanelikumalt jälgima.
Eesti uudismeedia puhul on huvitavaks asjaks see, et enam-vähem kõik väljaanded peale Delfi püüavad iga loo juurde toppida pilti. Sobimatu pilt uudise juures ei anna lisandväärtust, vaid suunab inimest valedel jälgedel. Paremal juhul raiskab see lihtsalt paar kilobaiti ja sekundi vaatamisaega.
Hea küll, neid kilobaite meil on raisata, aga aeg on väga väärtuslik ja mina küll ei soovi vaadata pilte, mis on uudise juurde klopsitud sellepärast, et nii peab ja nii on kombeks. Lisatud pildid ei kannata aga kriitikat, kuna neid ei pildistata eraldi selle konkreetse uudise tarvis, vaid need on võetud fotopangast. Neil on teine taust ja suunitlus, seega ka teine väärtus. Väärtus, mis uue uudise omaga enamjaolt ei klapi.
Kui uudise olemus ja sisu ei nõua pilti või kui sobivat pilti käepärast ei ole, ei tasuks sellest heituda – PILT EI TOHI OLLA KOHUSTUSLIK.
2) Liigrubriigistamine ajab asjad keeruliseks
- Menüüdes lähestikku paiknevad rubriiginimed võivad vabalt sassi minna, sest inimesed on lohakad ja kiirustavad. Eriti kiirustavad online-inimesed.
Eesti ajalehtedel on kombeks üha enam rubriike ja rubriiginimesid luua. Pole tavatu, et ühel leheküljel on 2-4 rubriiginimetust rohkem kui lugusid – üldrubriik, rubriik, alamrubriik jne. Ja see on ainult trükis. Veebis on võimalik asju veel palju keerulisemaks ajada.
Keerulisemaid rubriigistamisi toimub Äripäevas, kus valitud harudel on oma veeb, kust põhiveeb samuti mingeid uudiseid saab. Põhiline on, et kõik ei ole kõikjal ja Äripäeva lugeja ei saagi veebist kõike selgelt aru, sest formaat sunnib seda liialt jaotama. Delfi on samuti raske juhus, sest seal on kõik rubriigid läbisegi ekraanile paisatud. Katsu siis endale sobivat leida.
Mõnikord on asjad koguni nii keerulised, et segaduses ei ole mitte ainult lugeja, vaid ka meediategijad ise. Kõikvõimalikud liigitamised kipuvad teineteisele kas väliselt sarnanema või märkimisel ligistikku olema. Seega pole teab mis harv juhus, kui uudis satub kuidagi valesse rubriiki või vale alajaotuse alla.
Rubriigid ja liigendamine on mõeldud lugeja elu lihtsustamiseks, seetõttu ei tohiks neid liiga keeruliseks ajada. Inimesel ei ole vaja ühe loo kohta kolme rubriiginime, talle tegelikult piisab ühest. Tegelikult piisab ka ajakirjanikele ühest.
3) Pealkiri lähtugu sisust, mitte veerulaiusest
- Kui pealkirja küljenduse tarvis liialt mängida, võib lugu kaunis segaseks jääda. Ja mis paberi tarvis tehtud, jõuab ka netti. Konkrteetne näide EPL-ist.
Kes vähegi trükis töötanud, teab kuidas küljendus pealkirju suunab. Hea pealkiri ei pruugi veergu mahtuda, mõni sõna võib olla kaks tähte liiga pikk jpm. Samas on vaja pealkirjaga edasi anda loo sisu ning meelitada inimesi lugema.
Kui pealkirjad hakkavad aga liialt küljenduse järgi looklema, võib pealkirja mõte muunduda või sootuks kaduda. Segane pealkiri ei ahvatle lugejat ja kahjustab väljaande mainet. Selge see, et küljendus on oluline lehe osa, kuid tasuks järele mõelda, kumb on olulisem – kas ilus pealkirjalaius või hea pealkiri.
Ehkki formaat on loodud selleks, et aidata nii lugejal kui ajakirjanikul infos orienteeruda ja parimat kvaliteeti garanteerida, on see muutunud hoopis ahistavaks kammitsaks. Formaati peab pidevalt uuendama ja täiendama, samuti tuleb sellest mõnes olukorras üle astuda. Jäik formaat tekitab olukorra, kus inimesed ei saagi anda endast parimat, sest neilt ei taheta seda – neilt tahetakse liinitoodangut.
