Üldjuhul pole ma suuremat asi kohvikusistuja, kuid reedel sain ilmselt seni parima kohvikukogemuse. Kõlab küll reklaamina, aga käisin Pierre’is, kui seal musitseerisid Heli-Mari Arder ja Jaak Lutsoja. Lihtsalt suurepärane õhtu!
Kõik algas, kui ütlesin L.-le nii seitsme paiku, et võiks välja minna kusagile. Kultuuriaken reetis, et Tartus oli reedel nii mõneski kohas elavat muusikat, aga Pierre’i pakkumine tundus meile mõlemale kõige ahvaltevam. Igavese sehkendamise-sahkendamise peale saime kodunt küll alles nii kell 8 minema, kuid õnneks elame me sealt vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Jalutades rääkisime, nagu ikka, maast ja ilmast.
Pierre’i sisenemine oli aga juba väga õdus. Kostus muusikat ning maja paistis küllaltki rahvast täis olevat. Ja oli ka!
Uksel tuli meile vastu portjee (keda Pierre’is tavaliselt ei ole) ja tervitas meid kenasti. “Kas teil on reserveering?” küsis punases kuues neiu kaunis tagasihoidlikult. Bronni me loomulikult teinud ei olnud, aga küsisin igaks juhuks, kas oleks pidanud. Selgus, et inimesed olid neile varajastest hommikutundidest alates helistanud ja kogu maja oli broneeritud. Hakkasin juba vaikselt kartma, et ei saagi midagi. Õnneks siiski sai.
Portjeele meenus, et ühes lauas on veel kaks vaba kohta, kuna laua reserveerinud inimesed polnud kohale tulnud. Loomulikult ütlesime, et oleksime meeleldi nõus. Ta saatis meid ühe laua juurde, ütles seal midagi ja läks ära. Ma ei osanud midagi muud teha, kui tervitasin lauas istunud neidu ja noormeest viisakalt ja küsisin, kas nad pahandaks, kui me nendega liituks. Õnneks olid nad väga varmalt valmis meid oma lauas kostitama. Alguses oli küll paar häbelikku minutit, kuid siis ajasime veidi üle laua juttu ja varsti ka tutvusime omavahel. Selgus, et olime sattunud istuma lauda koos M. ja T.-ga.
Sealt edasi vestlesime juba üpris avatult. Rääkisime poliitikast, ettevõtlusest, majandusest, Rumeeniast, tee-ehitusest, õhtust üldiselt jpm. Ääremärkuseks niipalju, et teenindus oli väga aeglane – ilmselt polnud nad inimeste hulgale vastavat teenindajate arvu kokku ajanud. Kiikasin aeg-ajalt saalis ringi ja suutsin igal korral näha vaid paari vaba istekohta. Lõpuks saime siiski ka midagi tellitud ja edasi läks kõik ainult sujuvamaks. Mina nautisin konjakit, L. ja M. jõid veini ja T. rüüpas pikkamööda õlut.
Ütleks, et nõnda õnnestunud atmosfääriga istumist pole tükk aega nautida saanud. Muusika oli hea, õhustik õige, seltskond suurepärane ja mulle personaalselt tundus, et konjak pole kunagi nii hästi mekkinud. Temmisin seda klaasikest üle kolme tunni.
Ühel hetkel avastasime, et Heli-Mari Arderi häält enam ei kõla ja Jaak Lutsoja akordiongi vaikib. Kell oli vist pool 11. Ega päris täpselt teagi, sest ajataju ei tundunud sellel õhtul absoluutselt olulisena. Igal juhul jätkasime me vaikselt oma hubast õhtut neljases lauas. Järgemööda lahkusid pea kõik külalised, kes seal lisaks meile olid, kuid meil jututeemadest puudu ei tulnud. Lõpuks istus ka osa töötajaskonnast ühes kohviku otsas, kuni saabus sulgemisaeg. See kõik oli harukordselt lahe!
See pilt on küll vana ja teeb Heli-Mari Arderile liiga, aga õhtu oli vaat et suurepärane just tänu temale.
Loomulikult saabus ka veel üks püant. Enne, kui hakkasime lahkuma, rääkisime paar sõna broneeringu tegemisest, kui ühtäkki M. ütles, et portjee oli neile selle laua näidanud, kui nemad tulid. Ka neil polnud broneeringut tehtud, kuid selle laua tellijad polnud õigeks ajaks välja ilmunud. Kui aga meie saabusime, oli portjee neile öelnud: “Nad siiski tulid.” Ei teagi nüüd, kas portjeel oli omapärane huumorisoon või lihsalt blond hetk, aga me kõik naersime seda huvitavat seika südamest.
Kuradi kahju oli sealt tegelikult minema kõndida. Sellist seltskonda ja olukorda ei saa teps mitte iga päev ega ka iga nädal nautida. Võib olla ka mitte iga kuu. Kõige enam tabas see õhtu aga naelapead seoses ühe raamatuga. Loen juba nädala-paari jagu Hemingway “Ja päike tõuseb. Fiestat” ning sealt hakkasin väga igatsema ehtprantslaslikku kohvikukultuuri, mida paljud kirjanikud ülimalt nauditavalt kirjeldanud on.
See õhtu oligi see.
Aitäh, Heli-Mari Arder ja Jaak Lutsoja! Aitäh, kohvik Pierre! Aitäh, M. ja T.!!!
