Monday morning, when I woke up, another one of my perfectly normal and surreal thoughts hit me. Just when I had crawled out from the comforting warmth of the sheets, to put my telephone alarm off for another five minutes, I thought to myself: “Fuck! It’s not even 8 yet.. and.. AAaaaaaahhhhhhh!!!”
After another 5 minutes of dozing off, something hit me, and this time it was louder than my alarm. I had thought about it in English.
Ja see ei ole teps mitte ebatavaline. Tihtipeale avastan, et väljendan end inglise keeles. Vahel kogemata, vahel meelega. Igal juhul on selge, et kasutan võõrkeele võlusid veidi tihedamalt, kui see tervislik oleks. Vahel on see üksainus sõna köögis pliidi ääres askeldades, teinekord terved lausejupid. Ja miks? Sest mulle tunne tundub, et mõnda asja on kergem väljendada teiste sõnade ja teise keeleloogikaga.
Ometi ei laiene see isekas vaheletrügimine rohkematele keeltele. Ma ei ütle suvalisi lausekatkeid saksa keeles, ehkki ma oleksin selleks vägagi võimeline. Ma ei lajata keset vestluseid ka venekeelseid fraase. Rääkimata sellest, et küsiksin tänaval head tuttavat nähes automaatselt “¿Como estas?“. Jumal hoia, kui peaksin neid keeli veel korralikult rääkima ning siia veel mõne täiendava nimetuse sisse kandma. Või kas seal ikkagi oleks vahet, kui räägiksin näiteks hispaania keelt sama harjumuspäraselt kui inglise? Tõenäoliselt mitte.
Igal keelel on paratamatult oma ruum ning oma kultuur, mida see kannab. Ka siis, kui kaks või enam ühiskonda on teineteisest eraldatud nii tavade kui ruumiga, on neil ühiskondadel keele näol ühine joon. Tugevad keeleruumid, näiteks hispaania või isegi saksa, loovad ise maailma, milles nad elavad. Neil ei ole vajadust liikuda oma mugavustsoonist välja, sest inimesed tänaval räägivad nendega ühes keeles. Inimesed telekas ja raadios kõnelevad nendega nende endi sõnadega. Ja nüüd, uuel ajastul, on ka internet nende jaoks nende enda keeles olemas. Eesti keele ruum on paraku väike ja väeti, kurnatud oma kohaotsingust laulutuulest kantud igavikus. Vaid miljonile inimesele ei ole võimalik luua nende endi terviklikku maailma. Isegi tipptasemel televisiooni, raadio või trükiajakirjanduse loomine on nii keeruline, sest pole lihtsalt piisavalt inimesi, kellele seda serveerida, kes seda ülal peaks. Sestap tarbib keskmine eestlane palju võõrkeelset.
Eestlane tarbib teist keelekultuuri, kui ta vaatab telekast mujalt tulnud sarju. Me tarbime, kui kuulame võõrkeelset muusikat. Eriti aga tarbime võõrkeelset internetis. Nii on loogiline ka see, et võõras jääb külge ning hakkab argiellu üle kanduma. Ingliskeelsed väljendid ei oleks nii populaarsed, kui me ei elaks inglise keeleruumis ega ülistaks seda. See on aga paratamatu seoses meie väiksusega. Kui tahame maailmas hakkama saada, peame koos huntidega ulguma. Ja kui seda juba niigi teha, siis miks mitte hästi. Mida rohkem tunneme lisaks keelele ka kultuurilist kombestikku, seda paremini läheb selles maailmas meie äridel ning tegemistel. Peamine on ennast sinna kadumise eest hoida.
Kui tahame oma keelelist identiteeti ülal hoida, peame leppima, et näiteks halloween söövitab end tasapisi kommertsliine pidi rahva südamesse ning muutub osaks eestlusest. Maailma mõistes oleks ratsionaalne unustada üldsegi mõte oma keelest ning võtta kasutusele keel, mille pealt annaks enim kasu lõigata. Kusjuures, vanemat põlvkonda kuuleb ju pigem ütlemas “Тут и всё!” kui “Zip it!“. Kes teab, homme võib see olla näiteks hiina keel. Ja ehkki ma ei saa öelda, et oleksin paadunud keelepatrioot, hoolin siiski piisavalt, et olla ebaratsionaalne.
