
Tänase EPLi tundmatute väärtuste hittgraafik on väga hipi - inimesel on täiesti vabad käed andmete väljamõtlemiseks.
Et ma ammu midagi ajakirjandusest pole maininud, aga nende tüütute kommenteerijate hulka kuulun, kes teemat aeg-ajalt siiski puudutavad, lisan midagi vahvat tänasest EPList. Loomulikult Raimo Poomi sulest. Tänaseks teemaks on artikkel pealkirjaga “Ülikoolidele antakse „vale” raha?” ning selle omapärased infograadikud.
Nii veebis kui lehes käib artikli juurde rodu graafikuid, kus on esile toodud nii see, kuidas kõrgharidusse pumbatud lisaraha pole tulemusi parandanud, aga ka seda, kuidas mingid näitajad on tõusnud lakke. Temaatika on tegelikult hea ja märkimisväärne, aga paraku keeravad need artiklid loo veidike naljaks. Nimelt pole 7-st infograafikul kuuest märgitud näitajate väärtuseid. Ehk siis, visuaalselt on aru saada, et on toimunud muutus ja võib-olla isegi aimata, kui suur see muutus on, aga pole võimalik välja lugeda reaalseid arve. No sest, mida pole, seda ei saa ka lugeda.
Ma ei iriseks selle kallal, kui see poleks oluline. Inimesed loevad artikleid küllaltki suvaliselt ning lünklikult. Sisu jääb sageli pooleli või läbitakse näiteks üle kolme lause. Graafiku eesmärk on loo sisu näitlikustada ning lihtsustada. Seejuures ei tohi graafik aga jätta küsimusi, mida täpselt mõeldakse. Esiteks ei meeldi lugejale, kui ta millestki aru ei saa, ja teiseks, paljud lugejad ei pruugi selle peale tulla, et midagi on puudu. Teine variant on isegi hullem, sest kui info annab võimaluse omapoolseteks tõlgendusteks, võib inimene endale pähe võtta mõne suvalise detaili ja selle põhjal valesid järeldusi teha. Seda ei tohiks ajakirjandus põhjustada ega lubada. Asju peab esitama nii, nagu nad on, sest väikesest detailist võib kujuneda vägagi suur lõhe tegelikkuse ning fantaasia viljade vahel.
Koduseks ülesandeks aga üks tuntud visuaalmõistatus matemaatika valdkonnast. Omamoodi hakkab mulle tuneuma, et selle mõistatuse lahendus tähistab salamisi ka poomimise sisu.

