Posts Tagged ajakirjandus

Eesmärk täidetud x-protsenti. Poomitud!

Tänase EPLi tundmatute väärtuste hittgraafik on väga hipi - inimesel on täiesti vabad käed andmete väljamõtlemiseks.

Et ma ammu midagi ajakirjandusest pole maininud, aga nende tüütute kommenteerijate hulka kuulun, kes teemat aeg-ajalt siiski puudutavad, lisan midagi vahvat tänasest EPList. Loomulikult Raimo Poomi sulest. Tänaseks teemaks on artikkel pealkirjaga  “Ülikoolidele antakse „vale” raha?” ning selle omapärased infograadikud.

Nii veebis kui lehes käib artikli juurde rodu graafikuid, kus on esile toodud nii see, kuidas kõrgharidusse pumbatud lisaraha pole tulemusi parandanud, aga ka seda, kuidas mingid näitajad on tõusnud lakke. Temaatika on tegelikult hea ja märkimisväärne, aga paraku keeravad need artiklid loo veidike naljaks. Nimelt pole 7-st infograafikul kuuest märgitud näitajate väärtuseid. Ehk siis, visuaalselt on aru saada, et on toimunud muutus ja võib-olla isegi aimata, kui suur see muutus on, aga pole võimalik välja lugeda reaalseid arve. No sest, mida pole, seda ei saa ka lugeda.

Ma ei iriseks selle kallal, kui see poleks oluline. Inimesed loevad artikleid küllaltki suvaliselt ning lünklikult. Sisu jääb sageli pooleli või läbitakse näiteks üle kolme lause. Graafiku eesmärk on loo sisu näitlikustada ning lihtsustada. Seejuures ei tohi graafik aga jätta küsimusi, mida täpselt mõeldakse. Esiteks ei meeldi lugejale, kui ta millestki aru ei saa, ja teiseks, paljud lugejad ei pruugi selle peale tulla, et midagi on puudu. Teine variant on isegi hullem, sest kui info annab võimaluse omapoolseteks tõlgendusteks, võib inimene endale pähe võtta mõne suvalise detaili ja selle põhjal valesid järeldusi teha. Seda ei tohiks ajakirjandus põhjustada ega lubada. Asju peab esitama nii, nagu nad on, sest väikesest detailist võib kujuneda vägagi suur lõhe tegelikkuse ning fantaasia viljade vahel.

Koduseks ülesandeks aga üks tuntud visuaalmõistatus matemaatika valdkonnast. Omamoodi hakkab mulle tuneuma, et selle mõistatuse lahendus tähistab salamisi ka poomimise sisu.

Kuidas on võimalik, et alumises kolmnurgas on auk?

Kommentaarid (2)

Raadioreportaaž TÜ kunstimuuseumi näituselt “Carpe Diem”

Leidsin kõvaketast läbi sobrades reporteritöö raadioosa kaustast oma reportaaži näituselt “Carpe Diem”, millega Tartu Ülikooli kunstimuuseum külastajatele vanade kreeklaste argipäeva tutvustas. Pidin selle ka kunagi netti üles panema, aga siiani pole meelde tulnud.

Võib-olla keegi leiab selles huvitavat kuulamist. Kestab see jupp kokku 3:38.


Kommentaarid (1)

“Viimne kaader” (“Viimse ratsu” viisil)

(antud teos on inspireeritud Ragnar Kondi hämmastavast oskusest võtta suvaline teema ja teha sellest Aktuaalse Kaamera formaati sobiv lugu. Kes viisi ei tea, peaks enne vaatama youtube’ist laulu VIDEOT )

Loojangule vastu kappab üksik telemees,
kuhu viib küll tema tee, kas tal kaamera on sees.
Kiirest sõidust sasitud on väsind mehe tukk,
lahti jäänud püksilukk, peas vaid kaadrid käivad ju.

Ragnar Kond, sinult telelugu ootan nüüd,
kuis kärnkonn jänesega metsas kapsast sööb,
ja sul on kaadrid võetud ülalt pealt ja maast
kuidas konn rohelisi lehti matsutab.

Lisa kommentaar

Aplaus EPL-ile, viimaks üks nišš

Olen ääretult õnnelik, et Eesti Päevaleht võttis kätte ja muutis oma veebi arvamusportaaliks. Ehkki selle teostus on veidi ligadi-logadi ja vajab veel hulga arendamisvaeva, on EPL esimese Eesti päevalehena loonud arutlevale sisule toetuva veebiniši.

Seni, kuni ma mäletan, on Päevaleht olnud see ajaleht, mille arvamuskülje lugemine on nauding. Ka kõige idiootsemad ideed on seal esitatud nõnda, et lugemise ajal ei pea tundma piinlikkust. Ega pärast lugemist. EPL-ile ma selles valdkonnas võrdset vastast Eestis näinud ei ole. Halleluuja!

Ka on see EPL-ile majanduslikult mõistlik. Online uudiste tootmine on tempokas ja küllaltki tulutu töö. PM on selles vallas esirinnas, sest see on nende prioriteet. Lisaks on Postimehel üle terve Eesti väikelehti, mille lugusid nad saavad samuti oma onlainis kasutada. EPL puhul oli tegemist aga suisa punnitamisega, mis just alati sele väljaande väärilist kvaliteeti välja ei kandnud. Keskendudes arvamuslugudele ja paberlehele tõstab EPL kindlasti oma argikvaliteeti ja ka usaldatavust. Delfi, PM ja Õhtuleht täidavad ju tegelikult suurepäraselt kogu vajaliku kiiruudiste tühimiku.

Loodan, et Päevalehe üritus jääb püsima ja näitab, et ka väikese auditooriumiga on võimalik teha midagi tõeliselt kvaliteetset ja kaalukat. Eesti meediamaastikul tunnengi kõige rohkem puudust tugevatest arvustustest, kommentaaridest ja süvauudistest, kus autor ei edasta vaid fakte, vaid avab ka taustüsteemi ja toob lugejale kätte ka detailid, mida muidu teaksid vaid need, kes asjaga üksüheselt seotud on. Väike infokild kellegi huvidest, seotusest vmt võib anda kogu loole uue pildi.

Edu EPL-ile uue kontsentreeritud rolli õiglases kandmises!!!

Kommentaarid (2)

Ma vaid müün sõnakõlkse

Täna tekkis mul mõte oma erialast. Ehkki seda nimetatakse ajakirjanduseks ja suhtekorralduseks, on mõlema puhul reaalselt tegemist infoäriga.

question

Nii ajakirjanikud kui ka suhtekorraldajad (isegi pressiesindajad) ostavad, müüvad ja vahetavad väikeseid infotükke.

See on justkui varuosadest uue auto ehitamine – ühelt vahendajalt saad kere, teiselt rattad, kolmas pakub sulle klaasid; kui sa soovid diiselmootorit, pakutakse sulle viit eri bensiinil töötavat, kahte piiritusel toimivat ja ühte puuküttega. Loomulikult jätab hea infoärikas meelde, kes talle neid piiritusmootoreid pakkus (sest mine sa tea, kunas on käsil järgmise auto ehitamine), kuid otsib ikkagi hetkel sobivat diiselmootorit. Mõni tegelane ei soovigi juppe müüa, vaid tahab hoopis vahetada. Nii soovibki ta 1998 aasta Ford Mondeo kütusefiltri eest 2005 aasta Opel Omega pagasniku lukku. Seega tuleb enne otsida see Omega lukk.

Read the rest of this entry »

Kommentaarid (5)

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.