Tuhm põlemine

Pisikeses suure aknaga toas põleb lugemistuli. Aknalaual on kaks küünalt, mis kahel pool punast madalat potilille leeki lae poole lükkavad. Kaks põlevat tahti kumavad ümberringi valgust, mis mõnusalt ringjalt pimedusse hajub, nii et tuba on hubaselt hämar. Küünlavalgus peegeldub kahelt veiniklaasilt, mis aknalaual, küünaldest kaugemal, tõstvaid käsi ootavad. Ühel heal päeval leiavad need veel kasutust, aga praegu on nad seal vaid peegelpinnaks.

Akna juures laua taga istun mina. Väsinud ja tüdinud. Kõlaritest kostub John Mayeri kergelt melanhoolset muusikat. Mõtted mu peas keerlevad miljoni asja ümber, aga ükski neist ei moodustu terviklikuks lauseks ega pildiks.

Tean, et tahan olla õnnelik ja rahul, aga ei ole seda hetkel mitte. Praegu olen ma tüdinud sajast möödunud momendist, sajast paralleelsest tööst ja sajast tulevast kohustusest. Ma olen end aheldanud oma eksistentsi praegusesse momenti, ega luba ennast sealt veel lahti. Oma elu oskan ma keeruliseks teha.

Inimloomus on piiritu, seda kahjuks ka murede tekitamisel ja probleemide väljamõtlemisel. Kõik võiks olla palju ilusam ja parem, kui ma otsustaksin, et see nii on. Aga praegu näib, et ma vist tahangi olla. Ma ei ole segaduses, ma olen kadunud.

Küünlad põlevad kaunilt.

Helendavad inimesed vajavad vahel aega, et olla tuhmid.

Poliitika on mu ära rikkunud

Ja siis veel see K. unenägu, kuidas Tallinnasse kerkib Viru hotellist veidi suurem Savisaare kuju.

Tormine/vaikne

Tormine nädalavahetus on hea võimalus end maailmast välja lülitada ja kõik pikalt saata. Nii tegingi eile omaloominguna mõnusaid Vahemere lootsikuid, käisin heas seltskonnas kinos head filmi vaatamas ja vestsin seejärel juttu, ikka öösse välja. Endiselt oli seltskond hea.

Täna alustasime hommikut L. sünnipäeva puhul pannakate tegemisega. Kui pannakad valmis said, läksime ja laulsime talle kolmekesi hommikust sünnipäevalaulu (mina, K. ja pisikene üllatusesineja).

“Õnne soovime sul, õnn soovime sul! Palju õnne, kallis L., õnne soovime sul!”

No ja ülejäänud pool päeva olen ma teeselnud asjalik olemist ja L.ga ta sünnipäevapeo tarvis snäkke nokitsenud. Kena päev on olnud vaatamata ropule ilmale.

Kodukandi nostalgia

Kes kunagi Viljandi kandis elanud, saab ehk aru rõõmust, mis tekib, kui kell pool 9 Kivi pagarist saiakesi osta, need Valuoja pargi serval ära süüa ja siis pärast tunnist raamatukogukülastust Viljandi kohvikkuse Lattet nautima minna. Viimast loomulikult nii, et seal ootab sind ees sõber, keda sa ammu näinud pole.

Rõõm ainult suureneb, sest lähed edasi Tegelastesse õlut lürpima. Seejärel kõnnid aga Suurde Venda, et saada teada, et džinntoonik on endiselt odav, kokteilisalat ikka sama hea ja leib jätkuvalt kõva (huvitav, kas tegu võib olla veel sama aastatetaguse leivaga???).

Õhtu jätkub loomulikult lemmikkohvik Endla halvaa-marmelaadikoogi lõiguga. Endlas, kuhu oled läinud üksi, kohtud aga väga hea sõbraga ning koos lähete avastama linna uut poppi kohta – City Lounge’i. Hinnad on ka seal sellised, et võid ennast toidu ja alkoholiga ära tappa, kui paar krossi rahakoti vahel leidub. Pärast Lounge’i tasub aga minna edasi Liiwi Bowlingusse ühe veelgi ammusema sõbra sünnipäeva pidama. Kaks tundi Bowlingut ja kilo-näkku-toiduvaagen hiljem jätkub tähistamine sõbra pool. Loomulikult tuuakse lauale hapukurki, kartulisalatit ja vinkusid. Kuradi nostalgia sihuke!

Ja jalutades läbi õhtuse Viljandi, mõtled, et kunagi oli seal tõesti tore.

EDIT: Siia on ikka pilti ka vaja!

Elu prantslaslikum õhtu Tartus

Üldjuhul pole ma suuremat asi kohvikusistuja, kuid reedel sain ilmselt seni parima kohvikukogemuse.  Kõlab küll reklaamina, aga käisin Pierre’is, kui seal musitseerisid Heli-Mari Arder ja Jaak Lutsoja. Lihtsalt suurepärane õhtu!

Kõik algas, kui ütlesin L.-le nii seitsme paiku, et võiks välja minna kusagile. Kultuuriaken reetis, et Tartus oli reedel nii mõneski kohas elavat muusikat, aga Pierre’i pakkumine tundus meile mõlemale kõige ahvaltevam. Igavese sehkendamise-sahkendamise peale saime kodunt küll alles nii kell 8 minema, kuid õnneks elame me sealt vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Jalutades rääkisime, nagu ikka, maast ja ilmast.

Pierre’i sisenemine oli aga juba väga õdus. Kostus muusikat ning maja paistis küllaltki rahvast täis olevat. Ja oli ka!

Uksel tuli meile vastu portjee (keda Pierre’is tavaliselt ei ole) ja tervitas meid kenasti. “Kas teil on reserveering?” küsis punases kuues neiu kaunis tagasihoidlikult. Bronni me loomulikult teinud ei olnud, aga küsisin igaks juhuks, kas oleks pidanud. Selgus, et inimesed olid neile varajastest hommikutundidest alates helistanud ja kogu maja oli broneeritud. Hakkasin juba vaikselt kartma, et ei saagi midagi. Õnneks siiski sai.

Portjeele meenus, et ühes lauas on veel kaks vaba kohta, kuna laua reserveerinud inimesed polnud kohale tulnud. Loomulikult ütlesime, et oleksime meeleldi nõus. Ta saatis meid ühe laua juurde, ütles seal midagi ja läks ära. Ma ei osanud midagi muud teha, kui tervitasin lauas istunud neidu ja noormeest viisakalt ja küsisin, kas nad pahandaks, kui me nendega liituks. Õnneks olid nad väga varmalt valmis meid oma lauas kostitama. Alguses oli küll paar häbelikku minutit, kuid siis ajasime veidi üle laua juttu ja varsti ka tutvusime omavahel. Selgus, et olime sattunud istuma lauda koos M. ja T.-ga.

Sealt edasi vestlesime juba üpris avatult. Rääkisime poliitikast, ettevõtlusest, majandusest, Rumeeniast, tee-ehitusest, õhtust üldiselt jpm. Ääremärkuseks niipalju, et teenindus oli väga aeglane – ilmselt polnud nad inimeste hulgale vastavat teenindajate arvu kokku ajanud. Kiikasin aeg-ajalt saalis ringi ja suutsin igal korral näha vaid paari vaba istekohta. Lõpuks saime siiski ka midagi tellitud ja edasi läks kõik ainult sujuvamaks. Mina nautisin konjakit, L. ja M. jõid veini ja T. rüüpas pikkamööda õlut.

Ütleks, et nõnda õnnestunud atmosfääriga istumist pole tükk aega nautida saanud. Muusika oli hea, õhustik õige, seltskond suurepärane ja mulle personaalselt tundus, et konjak pole kunagi nii hästi mekkinud. Temmisin seda klaasikest üle kolme tunni.

Ühel hetkel avastasime, et Heli-Mari Arderi häält enam ei kõla ja Jaak Lutsoja akordiongi vaikib. Kell oli vist pool 11. Ega päris täpselt teagi, sest ajataju ei tundunud sellel õhtul absoluutselt olulisena. Igal juhul jätkasime me vaikselt oma hubast õhtut neljases lauas. Järgemööda lahkusid pea kõik külalised, kes seal lisaks meile olid, kuid meil jututeemadest puudu ei tulnud. Lõpuks istus ka osa töötajaskonnast ühes kohviku otsas, kuni saabus sulgemisaeg. See kõik oli harukordselt lahe!

See pilt on küll vana ja teeb Heli-Mari Arderile liiga, aga õhtu oli vaat et suurepärane just tänu temale.

Loomulikult saabus ka veel üks püant. Enne, kui hakkasime lahkuma, rääkisime paar sõna broneeringu tegemisest, kui ühtäkki M. ütles, et portjee oli neile selle laua näidanud, kui nemad tulid. Ka neil polnud broneeringut tehtud, kuid selle laua tellijad polnud õigeks ajaks välja ilmunud. Kui aga meie saabusime, oli portjee neile öelnud: “Nad siiski tulid.” Ei teagi nüüd, kas portjeel oli omapärane huumorisoon või lihsalt blond hetk, aga me kõik naersime seda huvitavat seika südamest.

Kuradi kahju oli sealt tegelikult minema kõndida. Sellist seltskonda ja olukorda ei saa teps mitte iga päev ega ka iga nädal nautida. Võib olla ka mitte iga kuu. Kõige enam tabas see õhtu aga naelapead seoses ühe raamatuga. Loen juba nädala-paari jagu Hemingway “Ja päike tõuseb. Fiestat” ning sealt hakkasin väga igatsema ehtprantslaslikku kohvikukultuuri, mida paljud kirjanikud ülimalt nauditavalt kirjeldanud on.

See õhtu oligi see.

Aitäh, Heli-Mari Arder ja Jaak Lutsoja! Aitäh, kohvik Pierre! Aitäh, M. ja T.!!!

Filmisoovitus tõeliselt võimsaks filmielamuseks

Lõpetasin just “Perfume – The Story of a Murderer” vaatamise ja tunnistan, et tegemist on ilmselt ühe parima filmiga, mida kunagi näinud olen.

Filmi temaatika on äärmiselt õõvastav. Üliarenenud lõhnatajuga mees otsustab, et tea peab säilitama noorte naiste aroomi. Ja ta ei kohku tagasi ka mõrva ees. Korduvalt. Iga korraga muutuvad ta teod võikamaks ja julmemaks. Iga mõrva järel satub aga kogukond üha suuremasse paanikasse, millest saab viimaks hüsteeria.

"Perfume" on täiuslik film, mis teeb hingamise ainult keerulisemaks ning jätab aktiivsesse mäluossa veel pikaks ajaks sügava jälje.

Iseäranis magusaks teeb selle filmi peategelase hinge lahkamine. Üliandekas mees, kes on suuteline palju alla neelama, et saada oma tahtmist. Ta on täielikult pühendunud ainult enda eesmärgile ja kõik muu, mida ta teeb, on vajalik ainult eesmärgi saavutamiseks.

Kui kaugele oleks normaalne inimene valmis minema, et saada midagi, mida ta tahab? Jean-Baptiste Grenouille mängib täispangale ja kurjus saab oma esimese tõelise triumfi.

Ja olgugi, et 2 tundi ja 20 minutit kestev film haarab endasse metsikult palju erinevaid tegevusi ja juhtumisi, on see samas kompaktne ning hoomatav. Pinge algab esimestest sekunditest ega lahtu enne lõputiitreid. Tegelikult ei kao pinge ka siis, vaid püsib pärast vaatamist veel üpris kaua. Selle R-rate võiks olla ni 21, kuid ikkagi ei soovitaks ma kõigil seda vaadata, sest see film paneb närvikava üpris põhjalikult proovile.

Halastamatult šokeeriv, kuid ka üdini üllatav plot annab mõrvari mõtetest ja hingeelust hirmuäratavalt detailse pildi.

Iseäranis raskeks teevad “Perfume’i” võikad stseenid. See ei ole kaugeltki mitte kerge meelelahutus ning paljude lahenduste puhul võib jääda mõtlema, kas nende niivõrd detailne väljatoomine on ikkagi vajalik. Mina ütlen, et on. Kõik raske materjal andis filmile ainult hoogu ja jõudu juurde. Filmi peategelane on sotsiopaat, kelle tegemised panevad juba filmi ajal mõtlema, kas see oleks päriselt võimalik. Suurepärase näitlejatöö tulemusena olen mina veel vähemalt mõnda aega ilmselt väga ettevaatlik ja pimedakartlik.

Suurepäraseks julgen tituleerida ka kaamera- ja valgustustöö, rääkimata miljööloome. Kogu filmi ajal on märgata hämmastavat detailsust ja põhjalikku planeerimistööd igas aspektis, olgu juttu meigist, maastikust, arhitektuurist või ajastuhõngust. Nagu öeldud, suurepärane film, mis jättis mulle tohutult suure emotsiooni. Eriti seepärast, et see oli täielik ja komplektne pakett.

Facebook annab olulisest märku

Elagu reklaam! Vaadates sõbra pildialbumit ühest Facebooki vidinast, leidsin sellise huvitava märguande.

Jälle uued väljakutsed

Jälle olen jõudnud faasi, kus tunnen, et nuka taga on ootamas midagi väga vinget ja täiesti enneolematut. Ja taas on see tööga seotud. Tänasest on asi suhteliselt ametlik, praegusest hetkest ka küllaltki avalik – Mehis vahetab jälle töökohta.

Minust saab seekord müügiinimene. Millega täpselt tegelema hakkan ja kuidas see välja näeb, räägin mõni teine kord. Hetkel on oluline teave see, et järgmise kuu algusest ei ole ma enam põhikohaga kohvikus teenindaja.

Kaunis ja armas kohvik, kuhu ilmselt alati käima jään. Loodetavasti vahel ka teenindajana.

Tahaks vananaiste suve

Jah, seekord räägin ilmast. Ilmselge on, et saabunud on september ja sellega koos kõikvõimalikud sügisesed ilmanähtused, nende hulgas vihm, kõle tuul ja jahe ilm. Ja niivõrd vajalik, kui see normaalse aastaringi tarvis ka poleks, ei ole ma kogu täiega veel valmis sügise poole purjetama. Tahaks veel hommikuti mõnusalt jooksmas käia, veel murulapil istudes grillida ja veel mõnusat sooja päikeseloojanguõhtut nautida.

Just mõni päev tagasi sõitsin rattaga ringi ja vaatasin, kuidas inimesed tegid kõikvõimalikke askeldusi. Mõni pesi aknaid, teised koristasid aeda, kolmandad istusid väljas diivanil ja rüüpasid õlut. Õhus oli igal juhul tugev kevadetunne ja sügis tundus veel miljonite sekundite kaugusel olevat. Aga vot, nüüd õrritab siin meid kõiki. Seega, mulle üks VANANAISTE SUVI, palun!

Sügisene udu tähendab sooja, kevadine udu külma (Eesti vanasõna).

Kaks purki hoidiseid, suvikõrvits ja uued noad

Kaks nädalat tagasi hakkas Brüsselis oma samme Eesti poole seadma K. Ta on üks neid väheseid välismaalasi, kes tõlgivad Euroopa Komisjonis eesti keelest saksa keelde. Ja ehkki ta on oma päritolult sakslane, elab juba aastaid Belgias ja ta mees on soomlane, armastab ta maailmas pea kõige enam Eestit ja eestlaseid.

Enne Eestisse sõitmist küsis ta mult veel, mida ma soovin, et ta mulle Brüsselist tooks. Mina aga lajatasin hoogsalt, et mulle pole sealt midagi muud tarvis, kui teda. Ja ta leidis sellele ühe huvitaivama lahenduse, mida ma näinud olen.

Kui me nädal tagasi Tartus  kokku saime, tõi ta mulle ühe paki ja lausus selle sisse sõnadega: “Kui sa mulle ütlesid, et tahad Brüsselist ainult mind, ei suutnud ma otsustada, kas sa oled vähe- või paljunõudlik, seega lõpuks ma tahtsin tuua midagi, mille ma ise teinud olen.” Pakike jäi aga nädalaks ajaks lauale seisma, sest mul läks meelest ära see avada.

Täna tuli mulle aga meelde, et mul on vaja üks kingitus lahti teha.

Kinkekotis olid paberi sisse keeratud kaks imearmsat purgikest. Kirjade järgi on ühes neist mooniga aprikoosimoos ja teises mangochutney (kusjuures, mul polnud õrna aimugi, misasi on chutney). Sellised muinasjutulise välimusega. Kui mul oleks kaks AA-tüüpi akupatareid, teeksin neist ka pilti. Küllap seda teen siis õhtupoole, kui L. ja K. saabuvad. Ühel neist on raudselt kas kaamera või kaamerale akusid!

Igatahes võib öelda, et emotsioon on uus ja köögipinge laes. Seda enam, et eile sain kätte enda uue nugadekomplekti. Nüüd ootavad minult aktsioone kaks purki hoidiseid, hunnik suvikõrvitsat (mida siin viilukaupa vähendan) ja viis üliteravat Fiskarsi nuga. Käed on tahtmist täis kohe, nüüd peab ainult aega võtma toidu tegemiseks.

It’s time to cook!!!