Esitajate liit saatis valitsusele kirja, milles kritiseerib, et mp3-mängijate ja mälupulkade müügilt autoritasu ei maksta, samas kui maksustatud on aegunud seadmed, näiteks kassetid ja videomakid

“Meile lubatud kompensatsioon laekub lisaks CD/DVD toorikute eest kogutavale tasule sisuliselt vaid kassettmakkide, kassettide ja videomakkide müügist, mida aga teatavasti enam kusagilt osta ei saa,” ütles liidu juht Urmas Ambur.

Esitajate liit: tühja kasseti maks on aegunud, ERR uudised

Müstiline autoritasude süsteem

Kogu autorikaitse teema on üks üdini hämmastav fenomen, mille mõistlikkusest on keeruline aru saada. Seadustega on erinevatele organisatsioonidele määratud tasusid ühe või teise materjaliga toimetamise akti eest ja autorite katusorganisatsioon peaks need tasud ümber jagama, et igaüks saaks sellest õiglase osa. Süsteem on aga igatepidi mäda, selle igale küljele on peale kirjutatud 1991, kui isegi mitte läänemaailma 1970.

Esiteks on praegu autoriõiguste “kaitsjaorganisatsioone” mitu. Samal rindel tegutsevad Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit ja Eesti Fonogrammitootjate Ühing. Usun, et neil on omavahel väga hästi ära reglementeeritud, milliseid tasusid üks või teine korjab, aga kõigile teistele on see hägune maa. Esitajate liit pakub oma kodulehel küllaltki mõistlikku ülevaadet sellest, kes millega tegeleb ja kes mille eest maksma peab, aga sellest ei ole aru saada, miks neid organisatsioone peaks olema mitu. Muusikakasutajatele oleks palju parem variant, kui nad saaksid oma tasu maksta ühte kohta, tehku nad siis sellega edasi, mida iganes tahavad. Löögu rahahimus või hambad välja. Kolme organisatsiooni ühendamisel saaks ühe terviku, mis nõuaks kokku vähem töötajaid ning vähendaks administratiivkulusid – seega jääks rohkem raha loomingu tootjatele ja esitajatele jagamiseks.

Omandisuhted peaksid olema paremini määratletud

Teiseks suureks lüngaks on tõsiasi, et tasu maksjate ning toetuse saajate nimekirjad on vägagi valikulised ning ei hõlma kaugeltki mitte kõiki tegelikke osapooli. Kui ma teen oma nurgadisko, ega saada aruannet oma playlistist, ei saa nad teada, mida ma mängisin. Mina ei saa ka arvet. Kui ma avaldan oma plaadi, peaksin ma saama toetust selle eest, kui inimesed minu lugusid esitavad. Saan seda aga ainult siis, kui nende liitudega liitun. Kusjuures, mille järgi, kellele ning kui palju neid toetusi makstakse, on küllaltki ähmane maa. Autorite ühing annab oma kodulehel küllaltki huvitava finantsülevaate oma tegemistest. Näiteks saame teada, et 2009. aastal jagati Eesti artistidele laiali ca 19 mln krooni, osa sellest tuli ka välisriikidest. Aga mida tehakse välisautorite autoriõiguste kaitseks? Ja nende tasud? Arvestades üldist muusikaesituse valikut, tähendaks see summasid, mille kõrval Eesti autorite omad tunduksid naeruväärselt väiksed.

Kohustus saada ja õigus (kuid mitte kohustus) anda

Kolmanda suure probleemina näen ma selle korralduse ääretut subjektiivsust ning määramatust. Kui vaadata läbivat tonaalsust nende eneseesitluses, jääb tahes-tahtmata silma kohti, mis kirjeldavad muu hulgas ka nende organisatsioonide suhtumisstiili. Mõned näited:

• Meile lubatud kompensatsioon laekub…
• Lisaks oma liikmetele on EAÜ-l õigus esindada ka…
• EFÜ eesmärk on nii kohalike kui ka välismaiste fonogrammitootjate esindamine ning nende varaliste õiguste kollektiivne teostamine ja edendamine.
• Fonogrammi avalikul esitamisel raadio, TV, CD-mängija vms vahendusel on teose autoril, esitajal ja fonogrammitootjal autoriõiguse seaduse alusel õigus saada tasu
• EFÜ sõlmib lepinguid õiglase tasu maksmiseks…

Järgemööda dokumente läbides koorub välja toon, mida need organisatsioonid suhtlemisel kasutavad. See toon määratleb autoreid ning autorite õiguste kaitsjaid kui ühiskonnast eraldiseisvat kogumit, kelle ees riigil on kohustused. Läbivaks jooneks paistavad olema KOHUSTUS SAADA ja ÕIGUS (aga mitte kohustus) ANDA. Ma olen nõus, et artisti loometöö vilju tuleks hinnata ning artiste selle eest ka n-ö boonusena tasustada, aga see toon üleüldiselt on paraku häiriv ning sobimatu. Kuidas on võimalik, et üks organisatsioon esitab riigile silmagi pilgutamata nii tugevaid nõudmisi ning eeldab, et nii ongi õige ja ainuvõimalik? Sisuliselt on loodud olukord, kus ühingud on teatud ajahetkel saanud kirja, et nad saavad raha ning ühiskonna ja tehnoloogia arenedes on neil arusaam, et sama komme peaks laienema. Mina nii ei arva.

Ei mingit ühiskondlikku muusikamaksu!

Usun täiesti vastupidiselt autoriorganisatsioonidele, et sellist laienemist teha ei tohiks. Pigem võiks ajale jalgu jäänud tühja kasseti tasu üleüldse ära kaotada. Sest tõele vastu vaadates, see oleks räme valetasude väljanõudmine. Skeem, kus küsitakse tasu tühja (video)kasseti eest, on veel kuidagimoodi mõistetav, sest nendel on kindel funktsioon ja kasutusvõimalus. Ajal, mil see seadus vastu võeti, oli ka küllaltki harv võimalus see, et keegi ise endale nende peale sisu loob. Praeguseks on aga muutunud nii andmekandjad kui ka nende täitmisvahendite kättesaadavus. CD-plaat võib kanda kõikvõimalikku infot, mälupulk samuti. Need ei ole piiratud muusika, pildi ega videoga, vaid võivad kanda ka tekstifaile, tarkvara või paljusid muid info liike. Lisaks, videokaamerad on saanud argiseks ja heli võib lindistada suvalise mobiiltelefoniga. Ja oi, mida kõike Internet veel teha oskab!

Nende võimaluste maksustamine oleks vale nii eetiliselt kui eesmärgiliselt. Näiteks tubakaaktsiisiga trahvime suitsetajaid ning kompenseerime saadud rahaga valdkonda, mis nende tervisemurede ning ühiskonna heaolukaoga tegelema peaks. Me ei küsi seda aktsiisi hambaharjade ega autorehvide pealt, sest need kaks ei ole seotud. Kui tekitame maksu andmekandjatele, mis oskavad kanda oluliselt rohkem andmeid kui pelgalt muusika või video, diskrimineerime inimesi, kes kasutavad neid vahendeid muudel eesmärkidel. Kui infotehnoloogia levik on niigi suur ja ainult kasvamas, siis ühel hetkel muutuks selline maks läbi ohtra tehnika ühiskondlikuks. Kas muusika on ühiskondlik kommunaalteenus? EI!!! Kui oleks, eeldaksin, et mulle oleks seadusega ette nähtud 12 tundi muusikat aastas ning muusikud peaksid seda täitma näiteks päevast päeva raeplatsil esinedes. See oleks aga utoopiline.

Aeg luua tänapäeva sobiv ärimudel

Kuna esituspõhine tasuküsimine on läbikukkunud, võiks mõelda uutes suundades. "Fair Paid Music" on hea näide sellest, millele võiks rõhuda.

Siit edasi on neil õilsatel artistide esindajatel kaks võimalust. Minna edasi ning nõuda seda utoopilist maksustamist või võtta aeg maha ja vaadata, kuidas oma asju paremini korraldada. Praegune ajast ja arust maksustamis- ning tasustamissüsteem ei ole mitte ainult ebaotstarbekas, vaid möödunu igand, kasvav häbiplekk uue ajastu veerel. Õiglast tasustamist ei ole võimalik teha pooliku infoga, seega soovitaksin EAÜl, EELil ja EFÜl nuputada, kas püüda saada absoluutset infot muusikakasutuse kohta või uuendada ärimudelit. Esimene neist on ebareaalne, sest absoluutset infot pole olemas ning seda ei ole võimalik korraldada. Uue ärimudeli väljatöötamine pole aga mitte ainult soovitatav, vaid ajastu muutustega sammupidamiseks ka vältimatu. Praegune süsteem pole infotehnoloogilises maailmas enam lihtsalt jätkusuutlik, kaugeltki mitte mõistlik.

Uudiseid ning üleskutseid, mis kutsuvad lõpus kommentaariumisse arvamust jätma, tekib uudisteportaalidesse iga päevaga üha rohkem. Kommentaaride hulk kasvab tõenäoliselt kordades kiireminigi. Arvestades aga, et ajakirjanikke, kes neid üleskutseid kirjutavad, mitte ei palgata juurde, vaid pigem vallandatakse, on rohkem kui kaheldav, et keegi jäetud vastuseid ka loeb. Ja mille jaoks neid teadaandmisi siis päris täpselt üldse vaja läheb? Vaevalt leiab selle kohta selgitust üleskutsete juurest. Taustal on see ju aga veebiajakirjanduse loogika: rohkem kommentaare = rohkem klikke = rohkem reklaamitasu.

Kuigi esimese hooga ei tundu selles suurt midagi halba olevat, kui tuhanded kommentaarid tähelepanuta jäävad, on see ikkagi eetiliselt vildakas. Ettevõttel, mille äri tugineb infovahetusele, ei tohiks olla võimalik tegutseda inimesi liba-kaasates. Arutelu asemel on tegemist anonüümse väljaelamisega. Seega, inimestelt palutakse oma kopsud riidekappi tühjaks röökida ja inimesed teevad seda. Usun siiralt, et mõlemad osapooled on sellest ka teadlikud, kuid jätkavad seda vanas vormis – ühed tööandja soovil, teised ilmselt kappi karjumise vajaduse rahuldamiseks.

Inimeste reaalseks arutellu kaasamiseks on mõistlikud sootuks teised vahendid. Näiteks Delfi pani mingil hetkel käima isegi terve portaalijupi, kuhu kogutakse rahvalt vihjeid ning infokilde-uudiseid, mida ajakirjanikud ise üles ei korjaks. Delfi Rahva hääle toimetajad vaatavadki reaalselt läbi inimeste kirju ning kommentaare, mida üleskutsete juurde jäetakse. Asjalikumad palad korjatakse üles ja tehakse lugudeks. Millal nägi keegi Eesti suurimas “anna teada” uudisteportaalis – Postimees.ee – et säärane üleskutse reaalselt millekski saanud oleks?

Teine variant on EPL-i eeskuju, ehk autentimisega kommentaarium, kus inimesed saavad oma mõtteid avaldada ainult oma pärisnime alt, mis eemaldab tõenäoliselt väga suure enamiku tühjadest kommentaaridest ning loob eelduse, et kommenteeritakse siis, kui tõepoolest on ajakirjanduslikule loole midagi juurde pakkuda.

Hirmuäratav on kogu selle kommenteerimisparaadi juures see, et inimesed lähevad sellega üha enam kaasa. Juttu pole enam mõnest, vaid mõnekümnest tuhandest inimesest, kes sellistele üleskutsetele reageerivad, päevast päeva ja ikkagi tulutult. Reaalsuses ei ole inimesed rahul, kui neid ignoreeritakse, aga kummalisel kombel on see aktsepteeritav kommentaariumis. Pandagu mind häbiposti ja piinatagu, aga ma olen kindel, et siin peaks ajakirjanduslikud väljaanded toimima printsiibil, millel toimib riik – kodanikku tuleb heatahtlikult suunata paremuse poole, sest ta ei pruugi ise alati kõigest teadlik olla. Praegu liigub aga Eesti väidetavalt suurim uudisteportaal Postimees täpselt vastupidises suunas. Klikijahi tulemuseks on, et lugeja arvamuse väärtuslikkus on ajas kahanev ning väljaanne kasvatab oma lugejaskonda sisutühjuse poole. Ühiskonna valvekoer missugune.

Tänase EPLi tundmatute väärtuste hittgraafik on väga hipi - inimesel on täiesti vabad käed andmete väljamõtlemiseks.

Et ma ammu midagi ajakirjandusest pole maininud, aga nende tüütute kommenteerijate hulka kuulun, kes teemat aeg-ajalt siiski puudutavad, lisan midagi vahvat tänasest EPList. Loomulikult Raimo Poomi sulest. Tänaseks teemaks on artikkel pealkirjaga  “Ülikoolidele antakse „vale” raha?” ning selle omapärased infograadikud.

Nii veebis kui lehes käib artikli juurde rodu graafikuid, kus on esile toodud nii see, kuidas kõrgharidusse pumbatud lisaraha pole tulemusi parandanud, aga ka seda, kuidas mingid näitajad on tõusnud lakke. Temaatika on tegelikult hea ja märkimisväärne, aga paraku keeravad need artiklid loo veidike naljaks. Nimelt pole 7-st infograafikul kuuest märgitud näitajate väärtuseid. Ehk siis, visuaalselt on aru saada, et on toimunud muutus ja võib-olla isegi aimata, kui suur see muutus on, aga pole võimalik välja lugeda reaalseid arve. No sest, mida pole, seda ei saa ka lugeda.

Ma ei iriseks selle kallal, kui see poleks oluline. Inimesed loevad artikleid küllaltki suvaliselt ning lünklikult. Sisu jääb sageli pooleli või läbitakse näiteks üle kolme lause. Graafiku eesmärk on loo sisu näitlikustada ning lihtsustada. Seejuures ei tohi graafik aga jätta küsimusi, mida täpselt mõeldakse. Esiteks ei meeldi lugejale, kui ta millestki aru ei saa, ja teiseks, paljud lugejad ei pruugi selle peale tulla, et midagi on puudu. Teine variant on isegi hullem, sest kui info annab võimaluse omapoolseteks tõlgendusteks, võib inimene endale pähe võtta mõne suvalise detaili ja selle põhjal valesid järeldusi teha. Seda ei tohiks ajakirjandus põhjustada ega lubada. Asju peab esitama nii, nagu nad on, sest väikesest detailist võib kujuneda vägagi suur lõhe tegelikkuse ning fantaasia viljade vahel.

Koduseks ülesandeks aga üks tuntud visuaalmõistatus matemaatika valdkonnast. Omamoodi hakkab mulle tuneuma, et selle mõistatuse lahendus tähistab salamisi ka poomimise sisu.

Kuidas on võimalik, et alumises kolmnurgas on auk?

After another 5 minutes of dozing off, something hit me, and this time it was louder than my alarm. I had thought about it in English.

Ja see ei ole teps mitte ebatavaline. Tihtipeale avastan, et väljendan end inglise keeles. Vahel kogemata, vahel meelega. Igal juhul on selge, et kasutan võõrkeele võlusid veidi tihedamalt, kui see tervislik oleks. Vahel on see üksainus sõna köögis pliidi ääres askeldades, teinekord terved lausejupid. Ja miks? Sest mulle tunne tundub, et mõnda asja on kergem väljendada teiste sõnade ja teise keeleloogikaga.

Ometi ei laiene see isekas vaheletrügimine rohkematele keeltele. Ma ei ütle suvalisi lausekatkeid saksa keeles, ehkki ma oleksin selleks vägagi võimeline. Ma ei lajata keset vestluseid ka venekeelseid fraase. Rääkimata sellest, et küsiksin tänaval head tuttavat nähes automaatselt “¿Como estas?“. Jumal hoia, kui peaksin neid keeli veel korralikult rääkima ning siia veel mõne täiendava nimetuse sisse kandma. Või kas seal ikkagi oleks vahet, kui räägiksin näiteks hispaania keelt sama harjumuspäraselt kui inglise? Tõenäoliselt mitte.

Igal keelel on paratamatult oma ruum ning oma kultuur, mida see kannab. Ka siis, kui kaks või enam ühiskonda on teineteisest eraldatud nii tavade kui ruumiga, on neil ühiskondadel keele näol ühine joon. Tugevad keeleruumid, näiteks hispaania või isegi saksa, loovad ise maailma, milles nad elavad. Neil ei ole vajadust liikuda oma mugavustsoonist välja, sest inimesed tänaval räägivad nendega ühes keeles. Inimesed telekas ja raadios kõnelevad nendega nende endi sõnadega. Ja nüüd, uuel ajastul, on ka internet nende jaoks nende enda keeles olemas. Eesti keele ruum on paraku väike ja väeti, kurnatud oma kohaotsingust laulutuulest kantud igavikus. Vaid miljonile inimesele ei ole võimalik luua nende endi terviklikku maailma. Isegi tipptasemel televisiooni, raadio või trükiajakirjanduse loomine on nii keeruline, sest pole lihtsalt piisavalt inimesi, kellele seda serveerida, kes seda ülal peaks. Sestap tarbib keskmine eestlane palju võõrkeelset.

Eestlane tarbib teist keelekultuuri, kui ta vaatab telekast mujalt tulnud sarju. Me tarbime, kui kuulame võõrkeelset muusikat. Eriti aga tarbime võõrkeelset internetis. Nii on loogiline ka see, et võõras jääb külge ning hakkab argiellu üle kanduma. Ingliskeelsed väljendid ei oleks nii populaarsed, kui me ei elaks inglise keeleruumis ega ülistaks seda. See on aga paratamatu seoses meie väiksusega. Kui tahame maailmas hakkama saada, peame koos huntidega ulguma. Ja kui seda juba niigi teha, siis miks mitte hästi. Mida rohkem tunneme lisaks keelele ka kultuurilist kombestikku, seda paremini läheb selles maailmas meie äridel ning tegemistel. Peamine on ennast sinna kadumise eest hoida.

Kui tahame oma keelelist identiteeti ülal hoida, peame leppima, et näiteks halloween söövitab end tasapisi kommertsliine pidi rahva südamesse ning muutub osaks eestlusest. Maailma mõistes oleks ratsionaalne unustada üldsegi mõte oma keelest ning võtta kasutusele keel, mille pealt annaks enim kasu lõigata. Kusjuures, vanemat põlvkonda kuuleb ju pigem ütlemas “Тут и всё!” kui “Zip it!“.  Kes teab, homme võib see olla näiteks hiina keel. Ja ehkki ma ei saa öelda, et oleksin paadunud keelepatrioot, hoolin siiski piisavalt, et olla ebaratsionaalne.

Ning tööst rääkides, minu aeg TÜ pressiesindajana sai läbi. Omamoodi tunnen suurt kergendust, et sellest rattast välja sain. Nüüd olen aga leidnud end samast organisatsioonist, kuid IT-osakonnast, kus mind kaunistab nimetus “projektijuht”. Hoia mulle pöialt, sest kui suudan oma esimest projekti edasi viia – loodetavasti kunagi ka lõpule – olen ennast ebainimlikult ületanud. Valdkond ei ole mulle küll võõras, kuid saan siiski aru, et olen professionaalses mõttes siin küllaltki ebapädevuse piirimail. Ei ole kerge liituda tiimiga, mis on aastaid süsteeme arendanud ja teinud. Ei ole kerge, sest peaksin seda takti hoobilt tabama. Paraku see nii lihtne ei ole.

Lähipäevil täitub mu esimene kuu uues meeskonnas ning juba nädala pärast seisab mul ees üks otsustavaid kohtumisi. Kas ma suudan väga erinevate huvidega gruppe viia ühtse arusaamani, mida pikkade tööde tulemusena ei ole suudetud selgelt sõnastadagi? Loodan, et suudan.

Postitan siia ühe tõestisündinud loo. See on copy-paste MSN’ist. Rauno on varastes 20ndates noormees, kellele töökaaslased pisikese nalja viskasid. Tööatmosfäärile on huumor hea ja ma loodan, et üha rohkem inimesi leiab päevas kas või mõne hetke, et mõelda välja midagi uut ja huvitavat elu vürtsitamiseks :)

Rauno says:

Kuskil kuu aega tagasi tekkis meil töö juures meestega diskussioon, et milline on ilus naine jne

ja ma siis ütlesin, et meil siin üks naisterahavas (48) et minu arus ongi tema, selline “Ilus naine” – on ka!

Mehis says:
Nii, kuhu see viib?

Rauno says:
ja nüüd paar päeva tagasi olid kõik need tüübid siin minu kabinetis

ja see naisterahvas ole meil siin koridori peal mingit tööasja ajamas

ja enne kui ära läks tuli minu juurest läbi ja küsis, et kas mul on mingeid tarvikuid vaja
ma ütlesin, et ei, et ma lähen varsti ära jne

ja mul oli suu totakalt kõrvuni, sest ma teadsin, et teised kõik teavad, et ta mulle sümpaatne tundub

See naine läks siis ära ja siis nad ütlesin, et nad olid talle rääkinud, et ta mulle meeldib ja käskinud enne ära minekut minu juurest läbi käia ja tulidki kõik vaatama, et kuidas see asi siis välja näeb

I was set up!

Mehis says:
Eiii olleeeee

Rauno says:
jaa

Mehis says:
Hahahahaha

Rauno says:
aga see tegi päeva ikkagi toredaks

Nagu arvata võib, läks kõige paremini neil, kes chati ei kasutanud. Kuid see polegi oluline. Vahe on selles, kui palju võttis teksti läbitöötamine eri gruppidel aega. Ilmselgelt kulutasid enim aega need, kes lugemise ajal chattisid. Väike detail seejuures on aga, et lugemisaega ei mõõdetud kädistamise ajal. Kui inimene võttis ette jutuka akna, läks stopper seisma ning käivutus uuesti, kui asus teksti kallale. Puhtalt sellepärast, et pärast iga kädinat on vaja end uuesti ümber häälestada, võttis neil lugemine oluliselt kauem aega. Kusjuures, vahet polnud ka sellel, kas uuritav oli mees või naine – niipalju siis multitaskingu efektiivsusest õrnemal sool.

Peaks MSNi töö ja õppimise ajaks vist välja lülitama :D

Kasutades lihtsat ning ebatäpset matemaatikat, tuleb välja, et tööpäeva jooksul:

• saadan keskmiselt 15 meili;
• saan keskmiselt 30 meili;

Ära peaks märkima ka selle, et need arvud ei sisalda spämmi, samuti on siit maha arvatud kirjad mille olen kustutanud, sest need on mõttetud. Kahjuks ei ole mul andmeid, kui palju ma kirju selle aja jooksul kustutanud olen.

Võib-olla keegi leiab selles huvitavat kuulamist. Kestab see jupp kokku 3:38.

Kui kellelgi on huvi, kus on lähim koht, kus saab HIV-testi teha, siis see info on ilusasti Terve Eesti sihtasutuse kodulehel olemas:

http://www.terve-eesti.ee/Kus-saab-teha-HIV-testi

Testi ennast, sest keegi teine seda sinu eest ei tee!