Söögitegemine on huvitav vabadus. Keetmine, küpsetamine, praadimine, hakkimine, passeerimine, garneerimine, serveerimine jpm pakuvad mulle tõelist priiust argimuredest. Ja eks ma kasutan seda võimalust ka ohtralt. Pannilabidaga vehkides olen nii omas elemendis, et muu maailm ei tule üldse meeldegi. Ütleks kohe, et nõnda palju, kui viimasel paaril kuul, pole ma köögis ammu mütanud. Kas üldsegi? Sisuliselt on mu oma toidukoht juba avatud, aga ainult kutsetega.
Külalisi käib meil söömas ka päris palju ja ma proovin iga toidukorraga ennast ületada – roog peab saama ikka järjest parem ja nauditavam. Eks pikkamööda paraneb ka söögitegemisoskus. Samal ajal olen hakanud rohkem tähelepanu pöörama ka sellele, kuidas toitu garneerin-serveerin, millist veini kõrvale juua ja milliseid käigud üleüldse söögikorra juurde käia võiksid. Hea küll, sellist viiekäigulist, nagu augustis M., K. ja O.-ga tegime, ei ole seni veel korranud. Võib-olla ongi parem. Nüüd olen pigem keskendunud ühele-kahele käigule ja kolmekäigulised naudingudki on harvad.
Suurt vabadust pakub mulle ka tehtud toidu söömine. Seltskonnas. Ausalt öeldes pole miski niivõrd inspireeriv, kui see, kuidas inimesed pärast söömist eneselegi märkamatult rahulolust pakatavad. Super lihtsalt!
Ja kui kõik muu on superfine, siis minu jaoks on päris uus ja keeruline tabada koguseid, kui teha süüa näiteks kaheksale. Mingist asjast tuleb puudu, midagi jääb üle… it’s a bloody mess. Rääkimata pannakatest – esimesel pannkoogiviibimisel olime neljateistkümnekesi ja mul oli täpselt 14 taldrikut. Hea oli, et rohkem ei tulnud inimesi. See on küll toidu suhtes patt, aga järgmiseks korraks muretsen plast- või papptaldrikud lihtsalt.
