Mõned päevad tagasi veebivestlesin ühe tuttava ajakirjanikuga, kui ta ütles, et me väikese pausi peaks, sest tal on vaja vahepeal üks uudis veebi üles riputada. Mõni aeg hiljem kiikasin, et oma uudishimu rahuldada ja vaadata, mille ta lisas. See oli üks lühike nupuke, mis lõppes argisele lugejale küllaltki tuttava lausega “Anna teada, mida sina asjast arvad?” Ehkki see mind ennast enam argiselt ei puuduta, jäin sellele siiski pikemalt mõtlema. Keda see reaalselt huvitab?
Uudiseid ning üleskutseid, mis kutsuvad lõpus kommentaariumisse arvamust jätma, tekib uudisteportaalidesse iga päevaga üha rohkem. Kommentaaride hulk kasvab tõenäoliselt kordades kiireminigi. Arvestades aga, et ajakirjanikke, kes neid üleskutseid kirjutavad, mitte ei palgata juurde, vaid pigem vallandatakse, on rohkem kui kaheldav, et keegi jäetud vastuseid ka loeb. Ja mille jaoks neid teadaandmisi siis päris täpselt üldse vaja läheb? Vaevalt leiab selle kohta selgitust üleskutsete juurest. Taustal on see ju aga veebiajakirjanduse loogika: rohkem kommentaare = rohkem klikke = rohkem reklaamitasu.
Kuigi esimese hooga ei tundu selles suurt midagi halba olevat, kui tuhanded kommentaarid tähelepanuta jäävad, on see ikkagi eetiliselt vildakas. Ettevõttel, mille äri tugineb infovahetusele, ei tohiks olla võimalik tegutseda inimesi liba-kaasates. Arutelu asemel on tegemist anonüümse väljaelamisega. Seega, inimestelt palutakse oma kopsud riidekappi tühjaks röökida ja inimesed teevad seda. Usun siiralt, et mõlemad osapooled on sellest ka teadlikud, kuid jätkavad seda vanas vormis – ühed tööandja soovil, teised ilmselt kappi karjumise vajaduse rahuldamiseks.
Inimeste reaalseks arutellu kaasamiseks on mõistlikud sootuks teised vahendid. Näiteks Delfi pani mingil hetkel käima isegi terve portaalijupi, kuhu kogutakse rahvalt vihjeid ning infokilde-uudiseid, mida ajakirjanikud ise üles ei korjaks. Delfi Rahva hääle toimetajad vaatavadki reaalselt läbi inimeste kirju ning kommentaare, mida üleskutsete juurde jäetakse. Asjalikumad palad korjatakse üles ja tehakse lugudeks. Millal nägi keegi Eesti suurimas “anna teada” uudisteportaalis – Postimees.ee – et säärane üleskutse reaalselt millekski saanud oleks?
Teine variant on EPL-i eeskuju, ehk autentimisega kommentaarium, kus inimesed saavad oma mõtteid avaldada ainult oma pärisnime alt, mis eemaldab tõenäoliselt väga suure enamiku tühjadest kommentaaridest ning loob eelduse, et kommenteeritakse siis, kui tõepoolest on ajakirjanduslikule loole midagi juurde pakkuda.
Hirmuäratav on kogu selle kommenteerimisparaadi juures see, et inimesed lähevad sellega üha enam kaasa. Juttu pole enam mõnest, vaid mõnekümnest tuhandest inimesest, kes sellistele üleskutsetele reageerivad, päevast päeva ja ikkagi tulutult. Reaalsuses ei ole inimesed rahul, kui neid ignoreeritakse, aga kummalisel kombel on see aktsepteeritav kommentaariumis. Pandagu mind häbiposti ja piinatagu, aga ma olen kindel, et siin peaks ajakirjanduslikud väljaanded toimima printsiibil, millel toimib riik – kodanikku tuleb heatahtlikult suunata paremuse poole, sest ta ei pruugi ise alati kõigest teadlik olla. Praegu liigub aga Eesti väidetavalt suurim uudisteportaal Postimees täpselt vastupidises suunas. Klikijahi tulemuseks on, et lugeja arvamuse väärtuslikkus on ajas kahanev ning väljaanne kasvatab oma lugejaskonda sisutühjuse poole. Ühiskonna valvekoer missugune.
