Kõne HIV testimisest

4. veebr 2010 kell 19:26 · Rubriigid: Üldine, Ülikool ·Sildistatud õppimine, HIV, kõne, kondoom, kool, retoorika

Täna tegin viimaks ära oma retoorika ja avaliku esinemise lõpukõne. Kirjutasin kõne HIV-st, selle tuvastamistestist ja sellest, mida arvan, et Eestis kogu HIV-teemakäsitluses puudu on. Kõne lõpus jagasin kõigile kuulajatele pisikeses ümbrises kondoomi. Ümbrise pildid on siinsamas näha, kui aga keegi peaks tahtma kõnet ennast lugeda, siis selle jätan allapoole eesvaate piiri peitu. :)

Kui kellelgi on huvi, kus on lähim koht, kus saab HIV-testi teha, siis see info on ilusasti Terve Eesti sihtasutuse kodulehel olemas:

http://www.terve-eesti.ee/Kus-saab-teha-HIV-testi

Testi ennast, sest keegi teine seda sinu eest ei tee!

SEKS (paus) – tuleb vahel ette. Ja kui juhtub, siis eeldatavasti on kõigil käepärast kondoom.

Aga kui ei ole? Kui kondoomid jäid koju öökapi servale ja lähim kauplus on oluliselt kaugemal kui poolenisti ekstaasis mõistus minna lubab – mis siis saab? Kas sa saad olla kindel, et kumbki teist ei kanna kaasaegset katku – HIVi. Ja kas sa saad olla kindel, et su partner on kunagi üldse HIV-testi teinud? Aga sina ise?

HIV on tõsine probleem. Kui jätta kõrvale meie saavutused Euroopa tipptasemel alkohoolikutena, on HIV teine rinne, kus Eesti jõudsalt edeneb. Näiteks 2006. aastal registreeriti Eestis üle 650 uue nakkusjuhu. Arvestades elanikkonna suurust, on seda umbes 15 korda rohkem kui Euroopas keskmiselt. Kuid kiire levik ei pruugi olla üldsegi suurim mure.

Hoopis suuremad probleemid on täna teadmatus ja sellega kaasas käiv ignorantsus. (paus) Me vaatame HIV kandjate peale viltu. Paljud arvavad, et see on narkomaanide ja eluheidikute haigus. Enamik on veendunud, et HIV ei puuduta neid ühelgi moel. (paus) Vale puha, sest see puudutab meid kõiki.

HIV ohustab igaühte. Noori ja vanu. Mehi ja naisi. Vastutustundetuid pidutsejaid ja korralikke pereinimesi. Näiteks arvatakse, et 80% maailma HIV positiivsetest naistest on nakkuse saanud oma püsipartneritelt-abikaasadelt. Nad lihtsalt ei tea, et nad HIV-d kannavad. Just sellepärast peakski HIV testimine saama rutiinseks ja argiseks teemaks, mida me julgeks arutada avalikult. Praegu on see meile võõras ja tabu.

Näiteks möödunud aastal korraldas Terve Eesti sihtasutus Tallinnas Hirvepargis HIV-kiirtestimise. Nad reklaamisid seda ka internetis, näiteks Facebookis tekitasid nad virtuaalse sündmuse, mille külastajaks portaali kasutajad ennast registreerida said. Iga inimene, kes vajutas registreerimise nuppu, ütles avalikult, et ta läheb sinna end testima. Veel samal päeval, kui see sündmus sinna portaali lisati, puhkes mul ühe väga hea sõbraga selle üle pikem vaidlus.

Ta ütles, et parem oleks, kui keegi ei saaks üritusele tulijate nimesid näha, sest nõnda tuleks testima rohkem inimesi. Rohkem inimesi, kes häbenevad enda nime HIV-testimisega seostada. Ma ei olnud temaga nõus ja ei ole seda siiani. Mis on HIV testimise juures häbiväärset? Avalik testimine ei tähenda, et sa avalikult oma testitulemusi jagad.

Tõsi – võib olla, et internetis oleks oma tulekust nõnda rohkem inimesi teada andnud. Aga mõelda tuleb pikemas perspektiivis, kui üks üritus. Iga inimene, kes suudab kolmele oma sõbrale näidata, et HIV-testimine on normaalne ja vajalik, võib päästa sadu elusid. Arvestades tempot, millega HIV Eestis levib, ei ole kaugel ka aeg, kus Priit Pulleritsu kirjutatud lugu anonüümsest HIV-positiivsest noormehest võib saada tõeks. Miks mitte siinsamas ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis.

2007. aasta augustiks oli Eestis registreeritud üle 6100 HIV-positiivse inimese. Ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul oli tegelik nakatanute arv oluliselt suurem – 12 kuni 15 tuhat nakatunut. Sisuliselt võib iga sajas eestlane olla HIV-positiivne. Aga paljud neist seda ise teavad?

Me kõik peame käima regulaarselt HIV-testi tegemas. Ja me peame leidma endis julgust ka oma sõpradelt küsida, millal nad ennast testima kavatsevad minna. Ja kui nad ütlevad, et neid ei huvita või arvavad, et HIV neid ei puuduta, peame me julgema küsida, miks nad nõnda arvavad. Selgitamine, teavitamine ja tähelepanu pööramine on tõhusamad HIV-vastased vahendid kui ükskõik millised ravimid või teraapiad. Hoides ennast ja näidates teistele eeskuju, võime selle piinarikkalt tapva viiruse levikule piiri panna.

Kui me ei tea endagi kohta kindlalt, kas me seda viirust kanname, siis kuidas me saame eeldada, et inimesed meie ümber seda endi kohta teaksid. HIV muutub meie jaoks probleemiks alles siis, kui see on tabanud meid ennast, meie pereringi või lähedasemaid sõpru. Aga see on juba ammu meie kõigi probleem. Probleem, millega peame tegelema hakkama ühtse ühiskonnana. Võltshäbil ja teadmatusel ei ole HIV-ga võitlemisel ruumi.

Ja ma palun teid, kandke alati kaasas kondoomi. (võtan taskust välja kondoomi) Kui teil endal seda parasjagu vaja ei lähe, siis võite sellega päästa kellegi teise elu. Mitmes mõttes. (jagan nänni)

Püsiviide