Lõpetasin just “Perfume – The Story of a Murderer” vaatamise ja tunnistan, et tegemist on ilmselt ühe parima filmiga, mida kunagi näinud olen.
Filmi temaatika on äärmiselt õõvastav. Üliarenenud lõhnatajuga mees otsustab, et tea peab säilitama noorte naiste aroomi. Ja ta ei kohku tagasi ka mõrva ees. Korduvalt. Iga korraga muutuvad ta teod võikamaks ja julmemaks. Iga mõrva järel satub aga kogukond üha suuremasse paanikasse, millest saab viimaks hüsteeria.
"Perfume" on täiuslik film, mis teeb hingamise ainult keerulisemaks ning jätab aktiivsesse mäluossa veel pikaks ajaks sügava jälje.
Iseäranis magusaks teeb selle filmi peategelase hinge lahkamine. Üliandekas mees, kes on suuteline palju alla neelama, et saada oma tahtmist. Ta on täielikult pühendunud ainult enda eesmärgile ja kõik muu, mida ta teeb, on vajalik ainult eesmärgi saavutamiseks.
Kui kaugele oleks normaalne inimene valmis minema, et saada midagi, mida ta tahab? Jean-Baptiste Grenouille mängib täispangale ja kurjus saab oma esimese tõelise triumfi.
Ja olgugi, et 2 tundi ja 20 minutit kestev film haarab endasse metsikult palju erinevaid tegevusi ja juhtumisi, on see samas kompaktne ning hoomatav. Pinge algab esimestest sekunditest ega lahtu enne lõputiitreid. Tegelikult ei kao pinge ka siis, vaid püsib pärast vaatamist veel üpris kaua. Selle R-rate võiks olla ni 21, kuid ikkagi ei soovitaks ma kõigil seda vaadata, sest see film paneb närvikava üpris põhjalikult proovile.
Halastamatult šokeeriv, kuid ka üdini üllatav plot annab mõrvari mõtetest ja hingeelust hirmuäratavalt detailse pildi.
Iseäranis raskeks teevad “Perfume’i” võikad stseenid. See ei ole kaugeltki mitte kerge meelelahutus ning paljude lahenduste puhul võib jääda mõtlema, kas nende niivõrd detailne väljatoomine on ikkagi vajalik. Mina ütlen, et on. Kõik raske materjal andis filmile ainult hoogu ja jõudu juurde. Filmi peategelane on sotsiopaat, kelle tegemised panevad juba filmi ajal mõtlema, kas see oleks päriselt võimalik. Suurepärase näitlejatöö tulemusena olen mina veel vähemalt mõnda aega ilmselt väga ettevaatlik ja pimedakartlik.
Suurepäraseks julgen tituleerida ka kaamera- ja valgustustöö, rääkimata miljööloome. Kogu filmi ajal on märgata hämmastavat detailsust ja põhjalikku planeerimistööd igas aspektis, olgu juttu meigist, maastikust, arhitektuurist või ajastuhõngust. Nagu öeldud, suurepärane film, mis jättis mulle tohutult suure emotsiooni. Eriti seepärast, et see oli täielik ja komplektne pakett.
shall “buy”
Hei!
Tead, sa haipisid selle filmi päris üles.
Vaatasime selle ära.
Algus on päris räige ja mõtlesin kohe, et kui 2 ja pool tundi nii läheb siis on ikka väääääga imelik ja huvitav film tulemas.
Kuid peale algust rohkem selliseid kaadreid ei tulnud.
Film ise muidu on täiesti vaadatav ja meeldis.
Kuid teistele teadmiseks.
Mehis haipis filmi üles ja minul olid suured ootused sellele “räigele” filmile, kuid kahjuks nii ei läinud.
Põletan ära oma koopia ja ei vaata.
Ei ütleks, et üles haipisin. See film klappis minuga ja pakkus mulle superelamuse! Küllap ootame ühelt filmilt erinevaid asju.
Räigete kaadrite kohta niipalju, et räige pole mitte see, mida pilt näitab, vaid see, mida kujutlusvõime juurde pakub, kui pilt on oma malli ette ära näidanud. Ja kujutlusvõimele on selle filmi juures päris palju ruumi jäetud.
huvitav, mulle ei meeldinud see film omal ajal (kui kunagi ammu vaadatud sai – ei mäleta enam, kellega) kohe üldse.
Eks ta nii kipub olema. See on küllaltki kunstiline film, mille minu teada on kokku pannud üldsegi mingi pianist vmt. Seega selle tõlgendamine on väga personaalne küsimus. See, et see film minule mõjus, ei tähenda ju absoluutselt, et see kellelegi teisele üldse meeldima peaks. Kuigi, jah, ma väga loodan, et siiski leidub inimesi, kellele see samuti meeldib :P