Üldiselt püüan ma oma nina poliitikast eemale hoida. Olen seda lubanud nii endale kui perele, sama nõuan ka perelt. Aga ühe väikese kommentaari praegusele valimiskampaaniale annaksin küll.
Kuidagi on sattunud, et kõik kampaaniad on tänavu millegagi puusse pannud või lihtsalt naljakad. Kaugeltki mitte aga tõsiseltvõetavad (vähemalt minu jaoks). Järgnevalt toon erakondade kaupa välja neid puudutavad kiiksud.
IRL
“Taa-saa-kaa-lus riigie-eel-arve.” Kes siis Mart Laari uut lemmiklugu ei teaks? Kui osad erakonnad teevad praegu eelpropagandat kohalikeks valimisteks, siis IRL puhul näib olevat juttu pigem järgmistest parlamendivalimistest. Ja need ei ole just eriti lähedal. Kampaania keskendub majandusraskuste ületamisele. Ikka standardne “eelarve tasakaalu, ja kohe” jutt. Ei oska öelda, kas IRL on unustanud, et nad on praegu valitsuses ja see on JUBA PRAEGU NENDE TÖÖ ja väljakutse. Kui nad seda hetkel teha ei taha-oska-suuda, ei ole põhjust loota, et nad seda hiljem teeks. Liiati veel, millise silmakirjalikkusega tegu oleks, millist kahju see tekitaks. Või on neil mõni salajane plaan, kuidas Eesti eelarve eurorahadest täita? Teevad äkki Eesti riigist europrojekti?
Keskerakond
Kuuldavasti vajab Eesti vahetust ja Ansipi ideed on ajaloo prügikastis. Tore teada, vist. Europarlamendi valimistega kampaania kohe kuidagi ei seostu, sest seal asuvad Reform ja Kesk ühes fraktsioonis (ja kampaania vastandub Reformile) ning mingit vahetust nõnda ei toimuks. Kohalikel valimistel, mis varsti ukse taga, ei ole aga päris sama jutt, mis Eestis üldiselt. Paljudes OV-s on Keski ja Refoemi ühteheitmine ajalooliselt kujunenud ja see kampaania tekitab pigem hämmingut. Ei tea ei Viljandi ega Võru (ega paljude teiste) omavalitsuste erakondlikud grupid Tallinna võimuladviku (propagandaosakonna) toimetamistest midagi. Seega on see reklaam kohalikeks parlamendivalimisteks (mille enneaegset toimimist ma ei usu, sest keegi ei taha reaalselt Ansipi kohta praegu endale – seal on supp liiga palav).
Reformierakond
Reformi kampaania on vähemalt Eurovalimistele suunatud. “Euroopa tasemel tegijate” vimpka on aga Kallase jutt kahest vennast. Ühest saanud parlamendiliige ja teisest mereröövel, kumbagi polevat aga enam kunagi nähtud. Muiates küsisid päris paljud, et mis siis Toomas Savi vennast saanud on. Naljakas möödapanek, aga pole midagi teha, elu on selline. Kiidusõnad selle eest, et Ansip kampaaniast eemale on jäetud. Kampaania programm keskendub aga taas kohalikule tasandile.
Sotsiaaldemokraadid
Nende kampaania on seni suhteliselt vähemärgatavaks jäänud. Ei ole palju kalleid telereklaame ega tüütuid plakateid. Jmt. Aga kampaania ise keskendub pigem minevikule kui sellele, mis praegu on ja kuhu on minek. Tasub meenutada, et eelmisel korral tõi sotsidele suure võidu just Ilves, kes seekord aga ei kandideeri. Kas Padar on sama popp? Saab näha. Igatahes on sotsid pisut minevikus kinni, mis võib neile endale kalliks maksma minna.
Rahvaliit
On tänavu eriti naljakat teed läinud, valides esinumbriks kellegi Anto Liivati. Tundmatu mees, keegi nagu kuulnud ei ole. Kohe nii tundmatu, et kirjutasin ta nime kolm korda järjest valesti. Kampaania, mis samuti tagaplaanile on jäänud, keskendub uute ideede ja käitumismudelite viimisele Euroopasse. Rahvaliidul jäi aga pärast kõiki skandaale läbi tegemata imagomuutus ja vanast lahtiütlemine, mistõttu tõenäoline on, et keskmiselt meenub Rahvaliiduga seoses esimese käitumismudelina Villu Reiljan. Kahju lihtsalt.
Rohelised
Nende kohta ei olegi nagu midagi öelda. Nad on erakond, mis toimib omas nišis, kuid mis on pigem väiksemapoolse austajaskonnaga. Kampaania samuti tagasihoidlik (roheliselt) ning keskendub traditsioonilistele Roheliste poliitjõudude teemadele. Ikka märksõnadeks “uus” ja “algatus”. Ei näe välja nagu tõsiseltvõetava villaga lammas. Muud kriitikat kampaaniale ei ole, kui et soovitaks välja mõelda, kas lisaks kandideerimisrõõmule veel mõni põhjus on, miks europarlamenti soovitakse. Rahvale meeldib selge suunis ja ka erakonnal endal on märksa kergem edasi minna, kui siht silme ees.
Muud
Kategoriseerisin ülbelt ülejäänud erakonnad ja ka üksikkandidaadid siia lahtrisse. Ma ei tea ega arva neist suurt midagi. Seega ei kommenteeri ka.
Kokkuvõtvalt
Näib, et erakonnad ei suuda keskenduda sellele, millele keskenduda tuleks. Kampaaniad toimuvad pigem mesotasandil (kõrgemal kui omavalitsus, madalamal kui Euroopa), sest tundub, et kõik katsuvad saada hääli kajastades hetke majandusseisu Eestis. See on kindlasti suures osas turgutus kohalikeks valimisteks, kuid sellegipoolest läheb see veits mööda. Euroopa parlament ei ole Eesti Vabariigi Parlament. Me ei vali valitsust, vaid esindajaid suure liidu “alamkotta”. Sinna ei ole vaja inimest, kes on vaid heade ideedega, vaid pigem neid, kes on lihtsalt ÄSSAD, kes suudavad teisi mõjutada ja selle kaadervärgi võimalikult kiiresti selgeks saada. Kohanemisvõimelisus on väga oluline. Kahjuks on seadusega nii, nagu on, ja hääle saab erakond, mitte inimene. Seega ei teagi, kes on sinna minemas, kes mitte. Kõik peibutuspardid, ja teab veel, mis vidinad, selguvad alles hiljem.
Tere, Mehis! Teeme Tartu Ülikoolis ühe aine raames grupitööna uurimust blogidest. Kas võime kasutada teie blogi ühena allikatest?
Tere!
Mis aine ja mis uurimus?
tere taas.
Aine on kultuuriteaduslik seminar ja vaatleme bloge kui argikäitumise ühte osa/vormi. Suhteliselt väike ja mitte üliväga analüütiline asi. Võtsime 6 blogi ja vaatleme nende põhjal blogi-identiteedi loomist, blogi kui suhtluskanalit, blogi kui kirjanduslikku meediumit.
Triinu
Olen nõus tingimusel, et saan seda hiljem lugeda.
Parimat!
irl’i teemast jätsid välja karoli ja marko kavalad assistendikampaaniad – “„Eesti otsib abi“ on Marko Mihkelsoni ja Karoli Hindriksi avalik konkurss endale assistendi leidmiseks Euroopa Parlamenti valituks osutumise korral.”
http://assistent.irl.ee
minumeelest on see päris uudne ja enesekindel lähenemine!
keegi võrdles seda world’s best job’iga isegi
v mis Sa arvad?
Jah, jäi kuidagi kahe silma vahele, ehkki tean seda isegi. Küllap see oligi vaja siis sinul välja tuua.
Üleüldse aga on uued tuuled poliitkommunikatsioonis puhumas. Lisaks IRL-i assistendikampaaniale on päris popp ka Reformierakonna “Vali mind!”, kus igaühest võib saada hetkega populaarne poliitik, kelle nimi isegi Igor Gräzini rinnale on tatoveeritud.
Ajad on uued ja kõik otsivad võimalusi kiiresti feimi koguda, ikka nii, kuidas saab. :)
oioioi, kuidas siis üksikkandidaadid välja jäetud on, nii mõnigi teeb oma kampaaniaga suuremat tööd kui erakonnadki ehk siis arutlusmaterjali jaguks küllaga. ma loeksin küll huviga sinu kommentaare mõne üksikkandidaadi kampaania kohta:)
Kirjutasin teksti mai alguse poole, kui üksikkandidaatide programmi ega tegemisi suurt teadnud. Ja nüüd tundub nagu naljakas lisada ka. Aga ma mõtlen sellele. Kui kirjutan, siis järgmises postituses.
Põnevam on aga lõplike tulemuste arutlemine. Sellest ka ehk lähipäevil, kui mahti peaks jätkuma ;)