Olümpia on täies hoos ning Eesti meedia (eesotsas rahvusringhäälingu inimestega) Pekingis ka. Kes ringi sebimas, kes vaatamas, kes kirjutamas ja kes kommenteerimas. Kui esimesed jätavad mind külmaks, siis viimased, s.t ülekannete kommentaatorid, ajavad mind rõvedalt närvi.
Kommenteerija töö oleneb sellest, mis kanalit ta esindab. Raadiokommentaator peab olema kuulaja silmade ja kõrvade eest, andma edasi seda, mis toimub ja enamgi. Telekommenteerija peab lihtsalt pildile lisaväärtust andma.
Pildi loomine on selgitamine – kes lõi palli kuhu, kelle oda lendas kui kaugele, milline võistleja parasjagu jooksu juhib jne. Enama andmine tähendab emotsioonide lisamist – detailid, mida telekast ei näe või ei märka, meeleolud jm. Taustinfo jagamine – õnneks tulevad meie kommijad sellega toime – peaks looma inimesele pildi igast sportlasest kui isiksusest.
Kommentaator peaks andma inimesele teabe, mille alusel kuulaja/vaataja võiks öelda, et ta on ala spetsialist ja teab, mis toimub, milline on kohapeal feeling. Ta peab uskuma jääma, et ta pole mitte kodus teleka või raadio juures, vaid istub seal väljakul, kus asi toimub. Ideaalne oleks, kui ta unustaks oma ümbruskonna ja tahaks vahepeal sportlasele juua ulatada, et too rohkem jõuaks.
Olgu, kõige eelneva osas ei ole meie “omad” kõige hiilgavamad. Ma olen elu jooksul kahel või kolmel korral unustanud, et istun kodus diivanil teleri ees, ent need olid hetked, kus kommentaatorid vaikisid ja lasid pildil enda eest rääkida. Kuid see ei aja mind vihale.
Mind ajab närvi kommenteerijate subjektiivsus, kallutatus ja kuulaja/vaataja eest mõtlemine.
Meie kommentaatorid oskavad alati teksti sisse sorkida midagi, mis poleks spordi vaimus. Kui sageli sulle tundub, et spordireporter riputab kellelegi medaleid kaela enne kui mängust on pool otsutamata? Meenutan kadunud Toomas Uba, kes korvpalliülekannete ajal mõnda tabamust enne pallilennu langema hakkamist välja hõiskas.
Vaatasin eile Kaisi ja Vesiku teise mängu kordust. Kui Kais/Vesik olid võitmas esimest geimi, ütles üks kommentaatoritest, et võit selle Hiina paari üle on väga märkimisväärne saavutus. No millest jutt on??? Käib esimene geim kolmest ning isegi see on veel lõpetamata.
Kinnitamaks, et need kommentaatorid on kahe kaloriga tiktakid, hakkasid Kais/Vesik teises geimis kaotama. Üllataval kombel hakkasid ajakirjanikud rääkima küll vigastustest, kehvadest servidest ja muust. Hea, et veel ei öelnud, et näe, üldse ei oska mängida ikka meie mehed. Oi kurja!!!
Kais/Vesik kaotasidki. Mina süüdistan selles ainuüksi kommentaatoreid, kes ajasid oma jutuga kõik nii närvi, et kosimilise energia vool pani Kaisi ja Vesiku kaotama. Tõsiselt!!!
Miks ei võiks kommentaator piirduda kirjelduste, emotsioonide ja taustaga? Ma saan aru, et kui omad sportlased võistlevad, on raske jääda erapooletuks. Aga sellest tuleb üle saada!
Kui pilt tuleb võistluselt ning parasjagu ei näidata AINULT kommentaatorit, peab kõik olema poolehoiuvaba. Miks? Eestikeelset telepilti võib vaadata küll maksimaalselt üle miljoni inimese, kuid neil kõigil on omad mõtted, poolehoiud ja soovid, millega jamada ei tohi.
Praegu suruvad kommentaatorid inimestele peale omi veendumusi ja hinnanguid ning see on vastuvõetamatu. Samamoodi ei või ennustada, kes on võitmas või kaotamas.
Erapooletust nõuab juba meedia mõte – anda inimesele informatsiooni, et ta saaks ise omad järeldused teha! Meil ei ole vaja, et kommentaator ütleks, et nüüd tuleb kurb olla või juubeldada. Inimesed on piisavalt arukad, et ise mõelda, et tõenäoliselt läheb asi nii või naa. Lugupeetud kommentaator, palun luba inimesel see järeldus ise teha!
Avatseremoonial häiris tõsiselt see, et ilusa vaatemängu ajal pidid kommentaatorid ikka midagi taustaks plärisema, selmet lasta inimestel lihtsalt nautida.
Tänase Kanepi viimase mängu ajal ärritas aga tõsiselt Tallinnast kommenteerinud meesterahvas, kes arvas, et teab suurepäraselt nii hiinlase kui meie tüdruku psühholoogiat.
Ma arvan, et meie spordikommentaatorid teeksid eestastele teene kui nad lihtsalt vait oleks võistluste ajal.
Ma ei arva, et nad peaksid jutu päris lõpetama, kuid olen nõus, et eetris ei pea pidevalt plämama. Vaikus mõjub tihtipeale palju paremini kui mingi mõttetu iba.