Kalender on vägisi kiskunud faasi, kus ülikoolielu on katkendlik, ent kõige intensiivsem – just, ma räägin sessist. Veel enne, kui saame rõõmsalt semestrilõpikut pidada ja suvesse sukelduda, peame läbi tegema rea katseid, mis näitavad, kas me oleme üldse millestki aru saanud või mitte.
Selle postituse motivaator on lp Priit Pullerits, kellele ma eksamile pääsemiseks pean teiste õnnetute tudengite seas esitama kompaktse, ent mahuka (ja ka kirjavigadeta) eneseanalüüsi. Fakt, et seda tegema pean, pani mind mõtlema – ehk oleks tarvis üle vaadata, mis seisus ma see semester üldse olnud olen.
Üldine värk on kahepidine
Kui mõtlen sellele, kuidas on mu elu selle aja jooksul üldiselt muutunud, tunnen rõõmu. Olen jõudnud palju vajalikku ära teha ja saavutanud edu nii tööl kui eraelus. Eriti õnnelik olen selle eraelu võidu üle. T on mu elu tugevalt kirgastanud ja mu eneseusku kõvasti kõrgemale viinud. I kinnitas mulle, et kõrvalolijana näeb ta mu tõusnud enesekindlust ja suuremat avatust. Mina seostan seda üpris julgelt just T-ga. Suur suur aitäh sulle! Aitäh ka teile, kallid sõbrat, kes te mu elu rõõmsamaks teete. Rõõmsamaks tegemise alla käib ka see, kui te tänaval vastu tulete ja mind naeratades teretate.
Rikastunud olen ka rahalises mõttes. Olen alati tahtnud nautida raha pakutavaid võimalusi ning sellel aastal olen seda teinud ekstra intensiivselt. Kohe nii intensiivselt, et tegelikult ületavad mu poolaasta kulutused mõistlikkuse piire. Lohutan ennast sellega, et olen kokku tassinud piisavalt asju, et on võimalik elada ka minimaalsete väljaminekutega. Ma tänan KL-i, Arvutimaailma, Digitarka, ema, isa, Sakalat ja kõiki muid/teisi, kes on mind sellel ajal finantseerinud. Ehkki Hansapank tahab oma raha hiljem tagasi saada, kuuluvad mu tänud ka sellele.
Ühelt poolt on mind saatnud seega meeletu edu. Kuid teisalt olen ma jätnud liiga vähe aega ülikoolile ja oma suhtlusringkonnale. Ma annan endast parima, et see viga saaks parandatud!
Ülikoolis tajun üha enam reaalsust
Ma olen kõrge enesehinnangu ja suure egoga noormees. Pean endast lugu ja arvan, et olen üldse tegija tüüp. Kohati tundub, et mul on selleks ka põhjust, kohati jälle vastupidi. Minu keskmine hinne esimesel ja paljud kaudsed ja otsesed märgid sellel semestril näitavad aga, et peaksin genereerima hulganisti enesekriitikat ning sellest lähtuvalt oma tegemisi paremuse poole suunama.
Näiteks uudise sotsioloogia. Olles juba ajakirjanduses töötanud ning nähes, et ma paistan seda asja rohkem jagavat, jäin uskuma, et jagangi rohkem. Aga tegelikult? Kui teha uudise toimetamist, kirjutamist reaalsuses, on mul teatud eelis, kuid mitte nii suur, kui ülikooli alguses. Inimesed minu ümber arenevad ja õpivad, kuid mina, vana laiskvorst, lasen ikka veel vana rasva peal liugu. Ka minul oleks aeg edasi areneda. Vahet pole, kas ma olen mõne kuu Sakalas töötanud või mitte, reaalselt olen ma ikkagi roheline. M ema röökis eelmisel aasta lõpus vihaselt telefonis, et ma miski isehakanud roheline ajakirjanik olen, aga ma olin liiga upsakas, et seda tunnistada.
Ka loengutes ja seminarides on selged märgid, et ma sugugi nii võimekas pole, kui arvama kipun. Ma ei saa sageli asjadest aru või mõistan neid valesti. Mu võime asju suuremas pildis näha on üpris piiritletud. Näiteks kui on tarvis analüüsida mõnd teksti, leian ma mingid suvalised vead, millest pikalt ja laialt räägin, kuid ei märka terviku võssapanekut või konksu. Hiljem, kui keegi selle välja toob, saan sellest muidugi kohe aru, aga siis pole enam midagi muud teha, kui otsaesist vastu seina taguda – neil hetkedel tundub, et minust oleks haamrina rohkem kasu.
Suurim probleem ülikooliga on aga, et ma seal ei käi. Kõik teavad, et enamasti pole loengus käimine kohustuslik ja paljud asjad on võimalik kodus palju kiiremini selgeks saada. See, et ma kohal ei käi, ei tähenda aga, et ma kodus need asjad läbiksin. Lõppeks tutvun materjalidega eksamipäeval ning lihtsalt loodan läbi saada. Kus on mu saavutustahe??? Kus on mu fookus???
Olen üpris palju mõelnud oma ajakavale ning jõudnud järeldusele, et täiskohaga töö ülikooli kõrvalt ei aita mind praegu edasi. Paljud teavad küll, et mu töö on kerge ja annab võimaluse õppimiseks, ent reaalsuses olen ma pidevalt väsinud ja kurnatud ning tööl ma õpingutele keskenduda ei suuda. Pärast sügisese õppekavaga tutvumist veendusin, et mul on aeg viia oma põhitähelepanu ülikoolile. Selle mõtte kroon on suvel KL-ga töölepingu lõpetamine ning sügisest oma tudengiosakaalu hulga suurendamine. Mulle juba päris meeldib see mõte, et ma ei pea korra kuni kaks nädalas 24 tunniks elust eemal olema.
UT, get ready, here I come!