Sombuses märtsikuus tuli mulle vastu üks töötava inimese võlusid – puhkus. Oma esimese puhkuse sain ilusasti täidetud ühe Itaaliaskäiguga.
Juba alguses sai selgeks, et reisi naelaks saab olema seltskond. Bussitäiest rahvast tundsin esialgu küll vaid mõnd inimest – oma vanemaid, vennanaist, Gerlyt ja ta ema (vabandust, kui siin kellelegi liiga tegin). Aga seis tõotas head – inimesed tundusid lahedad ja isegi bussijuht alustas huumoriga.
Et tegu oli bussireisiga, kulgesid esimesed 3 päeva lennukalt… pikka päev sõitu, õhtul hilja hotelli ja siis hommikul jälle edasi. Karm! Aga bussisõidu eelis on see, et sa näed üpris palju mööduvat maastikku (ainult mitte taraga piiratud kiirteedel).
Tšehhis jagunes grupp hotelli süül kaheks ning peamine osa rahvast pidi öö mööda saatma lähedalasuvas mägihotellis. Mina küll ei nurisenud, sest see oli üks kaunemaid kohti, mida näinud olin. Ja ka seltskond oli viimase peal. Hommikul sõitsime loomulikult edasi.
Lühidalt võtaksin kokku ka Itaalia – kolm päeva on selle nägemiseks ikka häbematult vähe. Hea küll, sain maitsta tõelist tiramisu‘d, juua korralikku itaalia veini, istuda Vatikanis, Veneetsias paadis sõita (mitte gondlis!!!), Pisas neegerkauplejaid eirata, Firenzes kaubelda ja oma hotelliomanikuga juttu puhuda ning koos lõbutseda. Tihti ikka juhtub, et hotelli omanik tuleb selleks ajaks kitarri mängima, kui sina oma seltskonnaga veini jood?
Ja kahjuks pärast kolme päeva Itaalias asusime tagasiteele. See kulges samamoodi tihedalt.
Olen napisõnaline. Nagu öeldakse, üks pilt võib öelda rohkem kui 1000 sõna. Seega, kui olen jõudnud selleni, et saadan reisijatele nende meiliaadressid, siis ehk hakkab ka piltide osas looma. Endal mul neid pole.
Mind jäävad sellelt käigult saatma uued sõbrad, tuttavad, kogemused ja üks kuradi vastik seljavalu (need istmed pole ikka mulle mõeldud). Sain selgeks, et ma pole hingelt turist ja tuiaksin pigem omapäi kusagil ringi. Graafikujärgne reisimine pole teab mis lõbu.
Ja nimed! Anti, Andrus-Margus, Kaia-Leena, Riina, Viivika, Monika, Thea ja Mati. Küll te juba teate, millega silma jäite.
Ja homsest algab taas töörutiin…
Endal supermegavinge telefon koos KAAMERAGA ja sa ei oskand seda kasutada , et pilte teha? Ja ma ei taha kuulda sellist vastust, et selle kaameraga ei saa normi pilte teha – saab küll kui pime ei ole ja objekt paigal seisab, või Pisa torn jooksis sult eest?
Ei ta jooksnud kusagile. Pigem nagu see, et ma olen liiga mugav selleks. Pealegi, siis ei jääks ma ise pildile üldse :P
Mina ka ei saa aru, et kuidas ei saanud üht ainumatki pilti. Aga noh laiskus on laiskus, nii lihtsalt sellest jagu vist ei saa.
Mina küll tean miks Pisa tonr ja teised objektid pidevalt “eest ära jooksid ” ja “kõikusid”.. :D
Kui ma nii õel oleksin, siis ma nõustuksin Eggyga. Aga ma päris ei ole, sest ta veel esimestel päevadel ei andnud selliseks põhjenduseks erilist alust. Vara veel. Vara… :D Aga hiljem küll.
Hah!
Egert ja Gerly, te ju tegelikult ei tea, vaid arvate… :P
Kamoon, edasistel päevadel olid sa raudselt mõju all. Ole nüüd.
Päeval olin ma täiesti mõjuvaba. Ja selline, et miski võiks mu ees kõikuda või mu eest ära joosta, olin ma ainult ühel õhtul ning siis polnud pildistamist vaja.. Mis seal hotellis ikka klõpsida.
Päeval täiesti mõjuvaba?
Oled nüüd ikka kindel? ;)
Päeval oli päike ja lilled ja armastus! :P
Mingi joodik oled vä?
Näete nüüd, mida laim teha võib? Mu oma vend juba küsib, kas ma olen joodik.
Ju ta teab midagi, mida sa ise veel ei tunnista,
Ahjaa – tahad oma vennast kuulda, siis võin sulle tema õhtustest tegevustest tibakese rääkida.