Eesti edendamise ABC

Me oleme eestlased ja peaksime Eesti asja edasi ajama. Mõtlema kodumaa arengule erinevatel viisidel. Riigiaparaat on leiutatud hoolitsemaks ühiskonna arengu eest, kuid maksude maksmine on vaid pool tööst, mis arengu tagamiseks vaja on. Teine pool on oma kätega aitamine. See pole kontimurdev, vaid lihtsalt harjumatu. Panin kirja Eesti edendamise ABC. Neli lihtsat punkti, mille abil saab kodumaa arengut toetada.

Kõige igapäevasem ja lihtsam viis Eesti toetamiseks on läbi majanduse. Kaupluses hommiku- ja õhtusöögiks toidukraami valides tasub hoida silm peal, et toode oleks meie riigis valmistatud. Tihtipeale võib see küll tähendada, et tuleb maksta mõni kroon rohkem, kuid see on seda väärt. Ja maitse on ka parem! Näiteks mõned aastad tagasi kohtasin Viljandimaal üht Poola üliõpilast, kes poeriiulitel kodumaiseid kaupu nähes kulmud kipra tõmbas. Ta ütles, et meil müüdav kraam on see, mida nemad ise kehva kvaliteedi pärast ei osta.

Kumb oleks reaalsem – kas maksta 15 krooni vennale (Eesti ettevõtja) või 13 krooni onule, keda keegi kunagi varem näinud pole (välismaine konkurent)? Usun, et nii mõnigi lugeja mõtles, et võõrale onule, sest ta küsib vähem. Võõras onu kaob koos rahaga, vennas aga toob oma raha eest poest küpsist ja pakub ka sinule mekkida. Kas ikka tasub raha võõrale onule anda?

Iga Eestis valmistatud toote ostmine jätab raha riigi piiresse ja tõrjub välismaiseid kaupu. Mida vähem me toetame teiste riikide toodangut ja mida rohkem oma, seda enam riigieelarve kasvab. Mõistlik on täna mõni kroon rohkem välja käia, kui see tähendab, et elukvaliteet jätkab homme täisaurul paranemist. Ka pakendilt tootjamaa leidmine võtab aega vaid hetke (nt triipkoodi kolm esimest numbrit näitavad päritolumaad ning Eesti kood on 474).

Teine viis kodumaa edendamiseks ja arendamiseks on ühiskondlik töö. Leida midagi, mida endale teha meeldib ja siis lihtsalt teha. Ma ei mõtle, et kõik peaks liituma Lions klubiga või päevas tunnikese hooldekodus istuma. On juba päris hea, kui kord kuu-kahe jooksul midagigi liigutada. Näiteks projekti Teeme Ära 2008 raames on võimalik anda oma panus metsade puhastamisele. Mõelge, kui palju raha jääb riigil muude asjade tarvis, kui inimesed metsad vabatahtlikult puhtaks teevad. Seda raha saaks kasutada näiteks teedevõrgustiku arendamiseks ja hoolduseks.

Vabatahtliku töö teiseks plussiks on kokkukuuluvustunde tekitamine ja arendamine. Kolme inimese vestlust poejärjekorras ja raielangile puid istutades on hoopis teistel tasanditel. Keegi ei arutle kassas raha otsides elu üle, puid istutades olen seda aga minagi teinud.

Kolmas, mida me oma riigi heaks ära saame teha, on hariduse ja kultuuri toetamine. Käia kord kuus teatris või kontserdil, võtta vaevaks otsida oma koju mõni maal või skulptuur. Kultuur on väärtus, kuid see ei teki ise, vaid see tuleb luua. Samuti tuleb luua teadmised. Õppida, kui selleks võimalust on. Ja piirduda ei tohiks ainult majanduse või ärijuhtimisega, sest inimene peab olema mitmekülgselt erudeeritud. Majanduse toimimise mõistmine on väga vajalik, kuid lisaks ärijuhtidele on Eestil vaja ka inimesi, kes oma kätega midagi teha oskavad. Kutsekeskkoolid ei tohiks olla paratamatus, vaid konkureeriv valikuvõimalus keskkoolidele.

Kui kellelgi on miski selge, tuleks oma teadmisi noorematega jagada, lastele edasi anda. Tuleks ka hoolitseda, et lastel oleks võimalik õppida seda, mille vastu nad huvi tunnevad.

Kiire õppimisvõime on eestlaste trump maailmaturul ja kui see teadmistega kombineerida, pole meil Nokiat vajagi. Porschede valgustuselemente toodetakse Eestis, kohalikku päritolu on ka Skype. Varasematest aegadest on maarjamaa rahva leidlikkuse heaks näiteks spioonikaamera.

Neljas viis kodumaa edendamiseks on aktiivselt valimistel osalemine. Poliitika võib olla alatu mäng, kuid veelgi alatum oleks viriseda riigijuhtide üle, kui mitte hääletamas käia. Tuleb leida see aeg, et minna ja öelda, millise poliitilise grupiga kõige suuremat sarnasust tunda on. Kui rahvas poliitika vastu huvi ei tunne, võib juhtuda, et vaid väike protsent valimisõiguslikest otsustavad, kuidas elu käib.

Ministrid on meie teenrid (just nii, sõna minister tuleneb ladina keelest ja tähendab teenrit) ning vajavad rahva juhendamist. Kodanikul on õigus ja kohustus juhtida oma riiki. Valimistest ilma mõjuva põhjuseta kõrvale jäänud inimesi tuleks karistada, sest nad pole täitnud oma ülemusekohust. Vanas Kreekas võeti ühiskondlikus protsessis mitteosalejatelt hääleõigus, sest nad polnud seda väärt.

Tehes vaid paari liigutust, on võimalik üpris paljuga hakkama saada. Näiteks kui mina annaksin heategevuseks kaks krooni, pole see suurem asi raha. Kui aga 700 000 inimest annaksid heategevuseks kaks krooni, oleks summa juba väga märkimisväärse summaga.

Kui me kõik anname endast väikese panuse riigi hüvanguks, koguneb samamoodi kasutegur. Tartu lapsevanemad võtsid kätte ja hakkasid organiseerima laste päevakodu, neist tuleks õppust võtta, sest ühiskondlikul algatusel on suur jõud ja mõju. Peame õppima seda mõju kasutama.