Eesti on üpris liberaalne vabariik. Liberaalsust võib tõlgendada kui vabadusi rõhutavat poliitilist suunda. Sõnavabadus, mis on tihedalt seotud liberaalsusega, on ka üks demokraatia alustest. Enese vabalt väljendamise vabadus annab aluse meediale. Ja viimase all ei pea ma silmas üksnes ajalehti, televisiooni, Internetti ja raadiot, vaid kõiki suhtlusvõimalusi. Näiteks raamatud, sõprade vestlused või isegi noorte neidude salapäevikud.
Meedia on omakorda jällegi ühiskonna peegel. Kui midagi on valesti, on seda tunda kõikides kanalites, kõikides inimsuhetes. Praegu on meedia raskuskeskmeks sensatsioon ja kõmu.
Kui paljud on arutanud Kristjan Rahnu bordelliäri kahtlust? Ja kui paljud on arutanud Kristjan Rahnu bordelliäri? Kahe küsimuse vahe on paberil väike, ent ometi on need äärmiselt erinevad.
Kindlasti on neid, kes usuvad, et Rahnu on süüdi, kindlasti on ka neid, kes arvavad vastupidist. Kuid tuleb meelde jätta, et need on arvamused, mitte teadmine. Mis iganes süüdistustest ka ei kõneldaks, tuleks tähele panna, kas räägitakse tõestatud faktidest või avaldab keegi oma arvamust.
Oletame, et noormees Mart ütles naljaviluks, et tema tuttav Ets võttis pistist. Ehkki Mart ütles seda ainult naabrile Kallele, jõudsid jutud peagi laiema ringini ning asja vastu hakkas huvi tundma ka politsei. Eeluurimine näitas aga, et mingit altkäemaksu Ets ei võtnud. Ja ehkki Mart vabandas, oli kõikidel juba mälusopis sõnade Ets ja pistis vahel tihe seos ning kõik vaatasid edaspidi Etsi kahtlustava pilguga.
Sõnavabadus on meile palju andnud, ent kahjuks on see tekitanud ka palju eksimusi, kohtuasju ja vabandusi. Oma vigade pärast vabandamine on väga oluline ja positiivne, kuid vääratuste vältimine on veelgi tähtsam. Seda seepärast, et kui vale info jõuab 100 inimeseni, siis vabandust ja täpsustust kuulevad või näevad vaid 10–30.
Liberaalsusel on ka negatiivse varjundiga tähendus – liigsallivus. Vabadus mõtteid välja öelda tekitab aeg-ajalt arusaama, et öelda võib kõike. Demokraatia on suur saavutus ja see pole ideaalne – sõnavabadus on vajalik, ent mitte absoluutne.
Näiteks nimetasid neli ajakirjanikku (Veiko Märka, Kalev Kesküla, Harry Liivrand ja Margit Tõnson) 21. veebruari Eesti Ekspressi kultuurilisas Arter üheks Eesti Vabariigi kultuurisigaduseks Priit Pulleritsu. Huumoorikas kontekstis oleks see ajakirjanduslikus mõttes vastuvõetav, ent see artikkel pole kaugeltki mitte naljakas. Pullerits pöördus pressinõukogusse, sest teda laimati selgitusteta ja talle ei pakutud võimalust vastulausele. Kaebuse tulemus pole veel selgunud, aga on aimatav.
Eesti meedia näib otsivat oma kohta, kuid see otsimine käib lääneriikide eeskujul. Täpsemalt öeldes kollases eeskujus. Ajakirjandus ei ole selles otsingus rahva suunaja, vaid pigem suunab lugejaskond meediat. See käib läbi müüdavuse. Iga SL Õhtulehe ost ja reklaamimüük kinnitab kollase kanda. Et n-ö pehmed teemad ja sopaloopimine müüvad, võtavad järk-järgult sama malli üle ka kõik teised lehed. Meediaettevõtete üks peamisi eesmärke on ikkagi kasum.
Iga inimese isiklik eetika ja moraal panevad paika, millest meedia kõneleb ja kui täpne see on. Seega, kui meile ei meeldi kollane ning eetilisuse piiripealne toon meie ümber (rääkimata valeinfost), tuleb seda ise vältida. Mõelda, kas lorajutt Etsist on ikka rääkimist väärt ja kas kõik saavad aru, et see on loba.
Täpsus on aga hädavajalik kogu ühiskonnas. On vahe, kas me nimetame kedagi vargaks või pelgalt kahtlustame. On vahe, kas me sõimame kedagi idioodiks realistliku põhjendusega või hetkeemotsiooni ajendil.
Sõnavabadus on privileeg, mis ei ole kõikjal maailmas tunnustatud ja seda tuleks kaalutletult kasutada. Hea toon on, et kui kellegi või millegi kohta arvamust avaldades korralikke põhjendusi pole, tuleks enne iga iseloomustavat sõna mõelda, kas seda ikka on tarvis. Seda nii heade kui ka halbade sõnade puhul. Keegi ei solvu, kui öelda, et ilm on kohutavalt sitt, küll aga võib minna halvemini, kui öelda sama naabrimehe kohta – mine sa tea, kunas see inimeste seas tõe pähe levima hakkab.
