Täna tekkis mul mõte oma erialast. Ehkki seda nimetatakse ajakirjanduseks ja suhtekorralduseks, on mõlema puhul reaalselt tegemist infoäriga.
Nii ajakirjanikud kui ka suhtekorraldajad (isegi pressiesindajad) ostavad, müüvad ja vahetavad väikeseid infotükke.
See on justkui varuosadest uue auto ehitamine – ühelt vahendajalt saad kere, teiselt rattad, kolmas pakub sulle klaasid; kui sa soovid diiselmootorit, pakutakse sulle viit eri bensiinil töötavat, kahte piiritusel toimivat ja ühte puuküttega. Loomulikult jätab hea infoärikas meelde, kes talle neid piiritusmootoreid pakkus (sest mine sa tea, kunas on käsil järgmise auto ehitamine), kuid otsib ikkagi hetkel sobivat diiselmootorit. Mõni tegelane ei soovigi juppe müüa, vaid tahab hoopis vahetada. Nii soovibki ta 1998 aasta Ford Mondeo kütusefiltri eest 2005 aasta Opel Omega pagasniku lukku. Seega tuleb enne otsida see Omega lukk.
Ja selline varuosade ost-müük-vahetus jätkub, kuni auto on koos ja sõitmiseks kõlbulik.
Aga see auto tuleb nüüd viia ülevaatlusele, kus teenindajad selle maanteele sobimist kontrollivad. Kui su tuled näitavad liiga kõrgele või pidurid ei pea, ei saa sa luba autoga sõitma minna. Kui aga olid piisavalt osav, tohid sa pärast liikluskindlustuse sõlmimist teedel kummi kulutada.
Küll aga tuleb auto ehitamisel olla terane ja teadlik. Auto võib ilma töötavate ohutuledeta küll sõita, aga nende puudumine võib sulle varem või hiljem trahvide või liiklusõnnetuste näol kätte maksta.
Hästi kokku pandud ja viimistletud autoga on lust sõita ja ta peab vastu ka teiste autoehitajate turmtulele ning juppide müüjate protestidele ning nõuetele. Halvematel ehitajatel tuleb mõnele müüjale jupp tagastada või autoehitajate klubis sõna võtta ning tunnistada, et tegelikut tellis ta selle jupi oma rauatöölisest naabrimehelt.
Ja mina?
Ja nii on ka minuga. Ma ostan, müün ja vahetan infot. Üksikud infokillud on kasutud, nad ei ütle mitte midagi ega vii kusagile. Sellepärast tuleb koguda erinevaid infokilde. Kõik allikad ei taha teavet niisama avaldada, osad tahavad vastutasuks neile vajalikku infot, teised teabepalad ongi kättesaamatud.
Poolikult kokku pandud info on küll avaldatav, ent siiski poolik. Koostatud teave peab olema terviklik, sellest ei tohi jätta välja olulisi andmeid. Ka ei tohi kõike välja öelda, seda piiravad omad normid ja reeglid. Faktid tuleb kontrollida. Ehkki halvasti koostatud teave toob koostajale tõenäolisemalt halba, kaasneb vahel häda ka korralikult koostatud informatsiooniga.
Ma teen seda, sest mul tuleb see välja. Igaühele infoäri ei meeldi ega sobi, samamoodi, nagu igaüks ei hakka endale ise autot ehitama. Reaalselt pole kumbki tegevust raske, tuleb lihtsalt kuidagi teada saada, kuidas seda teha – leida ÕPIK.
PS! Kes mõtles faktivigadele?
Kas ma nüüd pean käe tõstma? Teistele mõtlesin ka. Näiteks leidsin kirjavea sõnast piirutusmootoreid. Kui keegi veel leiab, võib ka käe tõsta. :D
Aga miks ÕPIK? Minu arvates õpetab kogemus. Nii auto kokkupanijat kui ka infotootjat.
Aga mina arvan, et see “õpik” ongi metafoorne väljend kogemuse pihta.
Kogemuse “pihta” on parim “metafoor” ikka “opel omega”
Tänan kirjavea eest. Ma enne ei viitsinud, aga nüüd parandan ära :)
Tõepoolest, kogemused on parim õppimismeetod. Küll aga oleks jama hakata jalgratast leiutama, mistõttu on vaja “ÕPIKUT”. See võib olla raamat, kursus, sõber või kolleeg. Isegi ülemus. Kõik on palju lihtsam, kui sa tead, mis suunas töötada.