Ehkki meie riik püüab end siin ning maailmas tutvustada kui tugevat arenejat, ujub aeg-ajalt konnatiigi põhjast ikka välja üks või teine mudakoger, kes tuletab meelde, et värskete mõtete elluviimisega oleme alles poole peal. Kui sedagi. Tänane näide tuleb Esitajate liidu pöördumisest valitsuse poole.
Esitajate liit saatis valitsusele kirja, milles kritiseerib, et mp3-mängijate ja mälupulkade müügilt autoritasu ei maksta, samas kui maksustatud on aegunud seadmed, näiteks kassetid ja videomakid
“Meile lubatud kompensatsioon laekub lisaks CD/DVD toorikute eest kogutavale tasule sisuliselt vaid kassettmakkide, kassettide ja videomakkide müügist, mida aga teatavasti enam kusagilt osta ei saa,” ütles liidu juht Urmas Ambur.
Esitajate liit: tühja kasseti maks on aegunud, ERR uudised
Müstiline autoritasude süsteem
Kogu autorikaitse teema on üks üdini hämmastav fenomen, mille mõistlikkusest on keeruline aru saada. Seadustega on erinevatele organisatsioonidele määratud tasusid ühe või teise materjaliga toimetamise akti eest ja autorite katusorganisatsioon peaks need tasud ümber jagama, et igaüks saaks sellest õiglase osa. Süsteem on aga igatepidi mäda, selle igale küljele on peale kirjutatud 1991, kui isegi mitte läänemaailma 1970.
Esiteks on praegu autoriõiguste “kaitsjaorganisatsioone” mitu. Samal rindel tegutsevad Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit ja Eesti Fonogrammitootjate Ühing. Usun, et neil on omavahel väga hästi ära reglementeeritud, milliseid tasusid üks või teine korjab, aga kõigile teistele on see hägune maa. Esitajate liit pakub oma kodulehel küllaltki mõistlikku ülevaadet sellest, kes millega tegeleb ja kes mille eest maksma peab, aga sellest ei ole aru saada, miks neid organisatsioone peaks olema mitu. Muusikakasutajatele oleks palju parem variant, kui nad saaksid oma tasu maksta ühte kohta, tehku nad siis sellega edasi, mida iganes tahavad. Löögu rahahimus või hambad välja. Kolme organisatsiooni ühendamisel saaks ühe terviku, mis nõuaks kokku vähem töötajaid ning vähendaks administratiivkulusid – seega jääks rohkem raha loomingu tootjatele ja esitajatele jagamiseks.
Omandisuhted peaksid olema paremini määratletud
Teiseks suureks lüngaks on tõsiasi, et tasu maksjate ning toetuse saajate nimekirjad on vägagi valikulised ning ei hõlma kaugeltki mitte kõiki tegelikke osapooli. Kui ma teen oma nurgadisko, ega saada aruannet oma playlistist, ei saa nad teada, mida ma mängisin. Mina ei saa ka arvet. Kui ma avaldan oma plaadi, peaksin ma saama toetust selle eest, kui inimesed minu lugusid esitavad. Saan seda aga ainult siis, kui nende liitudega liitun. Kusjuures, mille järgi, kellele ning kui palju neid toetusi makstakse, on küllaltki ähmane maa. Autorite ühing annab oma kodulehel küllaltki huvitava finantsülevaate oma tegemistest. Näiteks saame teada, et 2009. aastal jagati Eesti artistidele laiali ca 19 mln krooni, osa sellest tuli ka välisriikidest. Aga mida tehakse välisautorite autoriõiguste kaitseks? Ja nende tasud? Arvestades üldist muusikaesituse valikut, tähendaks see summasid, mille kõrval Eesti autorite omad tunduksid naeruväärselt väiksed.
Kohustus saada ja õigus (kuid mitte kohustus) anda
Kolmanda suure probleemina näen ma selle korralduse ääretut subjektiivsust ning määramatust. Kui vaadata läbivat tonaalsust nende eneseesitluses, jääb tahes-tahtmata silma kohti, mis kirjeldavad muu hulgas ka nende organisatsioonide suhtumisstiili. Mõned näited:
- Meile lubatud kompensatsioon laekub…
- Lisaks oma liikmetele on EAÜ-l õigus esindada ka…
- EFÜ eesmärk on nii kohalike kui ka välismaiste fonogrammitootjate esindamine ning nende varaliste õiguste kollektiivne teostamine ja edendamine.
- Fonogrammi avalikul esitamisel raadio, TV, CD-mängija vms vahendusel on teose autoril, esitajal ja fonogrammitootjal autoriõiguse seaduse alusel õigus saada tasu
- EFÜ sõlmib lepinguid õiglase tasu maksmiseks…
Järgemööda dokumente läbides koorub välja toon, mida need organisatsioonid suhtlemisel kasutavad. See toon määratleb autoreid ning autorite õiguste kaitsjaid kui ühiskonnast eraldiseisvat kogumit, kelle ees riigil on kohustused. Läbivaks jooneks paistavad olema KOHUSTUS SAADA ja ÕIGUS (aga mitte kohustus) ANDA. Ma olen nõus, et artisti loometöö vilju tuleks hinnata ning artiste selle eest ka n-ö boonusena tasustada, aga see toon üleüldiselt on paraku häiriv ning sobimatu. Kuidas on võimalik, et üks organisatsioon esitab riigile silmagi pilgutamata nii tugevaid nõudmisi ning eeldab, et nii ongi õige ja ainuvõimalik? Sisuliselt on loodud olukord, kus ühingud on teatud ajahetkel saanud kirja, et nad saavad raha ning ühiskonna ja tehnoloogia arenedes on neil arusaam, et sama komme peaks laienema. Mina nii ei arva.
Ei mingit ühiskondlikku muusikamaksu!
Usun täiesti vastupidiselt autoriorganisatsioonidele, et sellist laienemist teha ei tohiks. Pigem võiks ajale jalgu jäänud tühja kasseti tasu üleüldse ära kaotada. Sest tõele vastu vaadates, see oleks räme valetasude väljanõudmine. Skeem, kus küsitakse tasu tühja (video)kasseti eest, on veel kuidagimoodi mõistetav, sest nendel on kindel funktsioon ja kasutusvõimalus. Ajal, mil see seadus vastu võeti, oli ka küllaltki harv võimalus see, et keegi ise endale nende peale sisu loob. Praeguseks on aga muutunud nii andmekandjad kui ka nende täitmisvahendite kättesaadavus. CD-plaat võib kanda kõikvõimalikku infot, mälupulk samuti. Need ei ole piiratud muusika, pildi ega videoga, vaid võivad kanda ka tekstifaile, tarkvara või paljusid muid info liike. Lisaks, videokaamerad on saanud argiseks ja heli võib lindistada suvalise mobiiltelefoniga. Ja oi, mida kõike Internet veel teha oskab!
Nende võimaluste maksustamine oleks vale nii eetiliselt kui eesmärgiliselt. Näiteks tubakaaktsiisiga trahvime suitsetajaid ning kompenseerime saadud rahaga valdkonda, mis nende tervisemurede ning ühiskonna heaolukaoga tegelema peaks. Me ei küsi seda aktsiisi hambaharjade ega autorehvide pealt, sest need kaks ei ole seotud. Kui tekitame maksu andmekandjatele, mis oskavad kanda oluliselt rohkem andmeid kui pelgalt muusika või video, diskrimineerime inimesi, kes kasutavad neid vahendeid muudel eesmärkidel. Kui infotehnoloogia levik on niigi suur ja ainult kasvamas, siis ühel hetkel muutuks selline maks läbi ohtra tehnika ühiskondlikuks. Kas muusika on ühiskondlik kommunaalteenus? EI!!! Kui oleks, eeldaksin, et mulle oleks seadusega ette nähtud 12 tundi muusikat aastas ning muusikud peaksid seda täitma näiteks päevast päeva raeplatsil esinedes. See oleks aga utoopiline.
Aeg luua tänapäeva sobiv ärimudel
Kuna esituspõhine tasuküsimine on läbikukkunud, võiks mõelda uutes suundades. "Fair Paid Music" on hea näide sellest, millele võiks rõhuda.
Siit edasi on neil õilsatel artistide esindajatel kaks võimalust. Minna edasi ning nõuda seda utoopilist maksustamist või võtta aeg maha ja vaadata, kuidas oma asju paremini korraldada. Praegune ajast ja arust maksustamis- ning tasustamissüsteem ei ole mitte ainult ebaotstarbekas, vaid möödunu igand, kasvav häbiplekk uue ajastu veerel. Õiglast tasustamist ei ole võimalik teha pooliku infoga, seega soovitaksin EAÜl, EELil ja EFÜl nuputada, kas püüda saada absoluutset infot muusikakasutuse kohta või uuendada ärimudelit. Esimene neist on ebareaalne, sest absoluutset infot pole olemas ning seda ei ole võimalik korraldada. Uue ärimudeli väljatöötamine pole aga mitte ainult soovitatav, vaid ajastu muutustega sammupidamiseks ka vältimatu. Praegune süsteem pole infotehnoloogilises maailmas enam lihtsalt jätkusuutlik, kaugeltki mitte mõistlik.
